Kõigest ja ei millestki

Täna on klaveripäev. Üsna harva olen käed klaviatuurile pannud ja heli tekitanud. Vast vaid ühe käe sõrmedel saab neid hetki lugeda. Kuigi... tänu lapselapse suurele huvile klaveri vastu on neid hetki isegi sagedamini kui möödunud aastatel. Mu kunagine abimees. Hingesoojendaja. Kuulan aga küll. Sageli! Klaverimuusika paneb mu hinge helisema nii nagu ei ükski teine instrument. Mõistan tema keelt, tema mängijat ja mängitut. Glenn Gould. Mul on heameel, et jõudsin temani piisavalt vara et tema loomingut kuulata, põhjalikult süvenedes... nii nagu armastajale kombeks. Lugesin intervjuud "Inhaling music For all of My Life"pianist James Rhodes 'iga , kus ta ütleb Glenn Gould 'i mängustiili kohta järgmist: .... He reminds me of Beethoven, who wrote that immortal line, ‘There will be many emperors and princes. There will only ever be one Beethoven.’ He [Gould] just didn’t give a fuck. He was the closest thing classical music had to a rock star. He believed in playin

Hellitusnimede jagamine toimub rahvuseti erinevalt. Venelased on ses osas kõige "hellitavamad". Lapsepõlvest saati on mulle väga meeldinud, et vene poistel ja tüdrukutel oleks justkui mitu nime: Valentina-> Valja, Vladimir->Volodja, Mihhail->Miša... Inglased vist poogivad oma jutu pehmemaks muutmise nimel jutu sisse " dear" või "darling" ,  ameeriklased "baby", "honey" ? Kuidas meil on? Nimesid vist väga ei väänata, kui just ei lisata "-ke", "-kene" lõppe. Helike. Helikene. Või pannakse muu, enamasti kummaline nimi või nimetus: Tupsununnu, Linnupoja, Nupsik... Mäletan, et üht karvast rokkarit kutsus tema tüdruksõber Notsuks. Olen kuulnud ka "musi", "minu musi", "kalla", "minu kallis"... kõik nagu läägevõitu. Peaaegu nagu "baby" või "honey". Isa kutsus laspepõlves mind Elluks. Kuidagi jäi see kutsumine külge. Niimoodi hellitavalt kutsuvad min

Suhted lähedastega on minu jaoks olulised. Head suhted. Lähedased suhted. Muidu pole mõtet siia ilma sündida, olla, kulgeda. Mulle tundub, et paljude jaoks on olulisemad head suhted avalikkusega. Usutakse rohkem "avalikku arvamust" või kusagilt lehejupist loetut kui oma lähedast. Tahetakse kõigest väest teenida avalikkuse heakskiitu. Selmet uskuda ja toetada lähedast. Kollektiivis peituvat.. jõud.Aga mulle tundub et mitte. Jõudu annab teadmine, et mu lähedased usuvad minusse, usaldavad ja hoiavad mind. Ja mina neid. Kas sellist ootust saab panna "avalikkusele". Ei saa. Liig abstraktne massiiv, eks ole. Teadmine kinnistub kogemusega, olgu sõnade või tegude läbi. Avalikkuse sõnadel ja tegudel pole enamasti mitte mingit pistmist minu, lähedastega. Miks suhestuda? "Ühiskondlik või avalik arvamus" on libu, kellelt pole mõtet otsida moraali või eetilisi tõekspidamisi. Tuulelipp, mis igal hooaajal toob kaasa uued trendid. See pole ju telg, millel kinn

Kevad tuleb mühinaga - vihmahood vahelduvad tuulehoogudega ja iga päevaga võidetakse lapike maad lumelt kätte. Tuul on tark  - muidu hakkaks maa haisema. Theo ja Elton kaotasid lühikese aja jooksul kahepeale 3 rauda.  Sepp Urmas tuli Lõuna-Eestist kohale kutsuda, nojah viimati oli vist jõulude paiku - niigi hästi rauad vastupidanud. Värkimise ja rautamise ajal puhusime juttu, seekord mitte progemuusikast, vaid "olukorrast riigist".  Valimistest ja koalitsioonist, ühepoolsetest meediakajastustest. Lihtne ja selge arutelu - leidsime, et keskerakondliku peaministri valitsuse ajal on märgatavalt tõusnud keskendumine riigi siseasjadele. Eesti siseasjades ei oska kaasa rääkida inimesed, kes siin käivad kui külalised. Brüsselist, L.A-st, Washingtonist, Singapurist... Tahes-tahtmata jäävad nad eemale ja ei adu päriselu.  Laps ju ka võõristab inimest, keda sageli ei kohta... Väikeriigil on ikka raha vähe, see ei muutu kunagi. Olgu siis vaesuse eest makstav hind vähemalt mitte

Meedia inetus ja verejanu koorub nagu sibul sünnitades viha, netiraevu ja valu. Uus kohtumõistja. Huvitav, kas ka kirjutajaid, poriloopijaid mäletatakse? Tegelikult ju võiks, sest sõnadega saab tappa. Või surmavalt haavata. Igatahes loodan südamest, et sportlaslik tahtejõud ja kannatlikkus aitab turmtule sihtmärgiks saanud inimestel vastu pidada. Nende peredel ja lähedastel samuti. Mul on siiralt hea meel, et Veerpalud oma poega kaitsevad. Mul on ka siiralt hea meel, et Alaver ei ütle mitte midagi. Palju suurem ja õiglasem moraal valitseb lähedussuhetes. Inimeseks olemist ei õpeta meedia, riik, rahvas...ja nad ei saa seda kunagi ka ära võtta. Ammendamatu õpiallikas meile kõigile.

"Mida inimene tahab?" Tõde ja õigust? Armastuse järgi ei söandaks mitte keegi küsimärki panna. Vist. Vähemalt loodan, et veel on "mitte keegid" olemas. Et infantiilsuse  ja tehnoloogia lõplik võidukäik pole veel toimunud. Et jätkuks südametunnistust ja küpsust! Viivi Luik "Sõjast ja rahust" (Ööülikool)

Mul on Eestis hea elada. Eesti loodus on imeline. Eesti keel on rikkaim keel, milles end väljendada suudan. Aga. Üks ebameeldivaimaid ilminguid Eesti ühskonnas on manitsev hoiak oma liikmete suhtes. Nõustun, et olen tundlikuma (sotsiaalse) närviga, kui tavaliselt kombeks. Ent järjest enam käib pinda see moraliseeriv ja kergelt ähvardav alatoon, millega riigiemad ja -isad, tähtsad ametnikud ja ametiasutused, meedia jms "jõulised institutsioonid" mind kui lihtsat inimest kõnetavad. Las ma seletan. Kõikvõimalikud "aastapäevakõned", "arvamusliidrite" kolumnid ja sõnavõtud, tekstid arvetel ja lepingutel, teenusepakkujate selgitused garantiijuhtumi omavastutusest, kõikvõimalikud "hiljemalt...." tähtajad jms, kus otseselt või kaudselt näpuga viibutatakse - see tekitab surutist ja vahest isegi füüsiliselt kehva enesetunnet. Rollid jäävad külge - moralist, kest teab täpselt, kuidas õige ja peab. Alandlik alam - manitsetav. Paraku on nii, et see i