Armas Thela suunas mind üllatavale teemale mõtlema.
Tegelikult... kui mõtlema hakata - ega ma väga ebapraktilisi oste teinud olegi. Vähemalt ei meenu mulle ühtegi kodumasinat, vidinat jms, mis oleks tolmama jäänud.
"Praktiline perenaine" ehehehh.
Üldiselt olen ma laisk ostleja. Lähen ka riideid/jalanõusid shoppama vaid vajadusel, mitte niisama. Niinimetatud window-shoppingut armastan küll ja kui miskit silma jääb, siis astun ka kauplusse sisse, ent harva väljun ostuga. See, mis vaateaknal kutsuvana näib, ei pruugi lähemal vaatlusel üldse meeldida.
Emotsionaalselt olen ostelnud rõivaid, aastaid tagasi lombi taga. No tõesti palju, mõnuga ja raha mittelugedes (oli jah selline aeg!). Üleriideid, jalanõusid, käekotte, pesu ja muud träni - sest valik oli uskumatult ja segadusse ajavalt lai ja soodne. Seda hunnikut andis pool aastat hiljem ära tarida. Ehtne harakas, tõesõna:)
Ja nüüd... olen avastanud, et üsna mitmeid esemeid sellest hunnikust pole ma praktiliselt kordagi kasutanud. Kas on liiga edevad... või võõraid emotsioone kandvad.
Sarnaseid "harakalikke" ilminguid märkasin enda puhul ka hobuste "riietamisel". See tekihunnik, mida algaja ja ebateadlikuna olen neile kokku ostnud, on ilmselgelt liiast. Tänaseks on ebasobivad tekid hobude poolt tükkideks rebitud või siis ripuvad enamuse aja kuivatusrestil.
Üks huvitav emotsionaalse ostu artikkel on ka huulepulk. Aja jooksul on siginenud üsna mitu sellist, mida pärast poes testimist enam peale kanda isu pole. Üks on näiteks porgandpunane YSL, mille ma tõenäoliselt ostsin imeilusa vutlari pärast... Sest huultele kandes olen ma nagu Jack Nicholsoni poolt Batmanis esitatud Jokker:) Pärast paari korda kandmist sain aru, et noei.
Oma emostionaalsetest ostudest võiksid lobiseda Liana ja Nõiake.
Tegelikult... kui mõtlema hakata - ega ma väga ebapraktilisi oste teinud olegi. Vähemalt ei meenu mulle ühtegi kodumasinat, vidinat jms, mis oleks tolmama jäänud.
"Praktiline perenaine" ehehehh.
Üldiselt olen ma laisk ostleja. Lähen ka riideid/jalanõusid shoppama vaid vajadusel, mitte niisama. Niinimetatud window-shoppingut armastan küll ja kui miskit silma jääb, siis astun ka kauplusse sisse, ent harva väljun ostuga. See, mis vaateaknal kutsuvana näib, ei pruugi lähemal vaatlusel üldse meeldida.
Emotsionaalselt olen ostelnud rõivaid, aastaid tagasi lombi taga. No tõesti palju, mõnuga ja raha mittelugedes (oli jah selline aeg!). Üleriideid, jalanõusid, käekotte, pesu ja muud träni - sest valik oli uskumatult ja segadusse ajavalt lai ja soodne. Seda hunnikut andis pool aastat hiljem ära tarida. Ehtne harakas, tõesõna:)
Ja nüüd... olen avastanud, et üsna mitmeid esemeid sellest hunnikust pole ma praktiliselt kordagi kasutanud. Kas on liiga edevad... või võõraid emotsioone kandvad.
Sarnaseid "harakalikke" ilminguid märkasin enda puhul ka hobuste "riietamisel". See tekihunnik, mida algaja ja ebateadlikuna olen neile kokku ostnud, on ilmselgelt liiast. Tänaseks on ebasobivad tekid hobude poolt tükkideks rebitud või siis ripuvad enamuse aja kuivatusrestil.
Üks huvitav emotsionaalse ostu artikkel on ka huulepulk. Aja jooksul on siginenud üsna mitu sellist, mida pärast poes testimist enam peale kanda isu pole. Üks on näiteks porgandpunane YSL, mille ma tõenäoliselt ostsin imeilusa vutlari pärast... Sest huultele kandes olen ma nagu Jack Nicholsoni poolt Batmanis esitatud Jokker:) Pärast paari korda kandmist sain aru, et noei.
Oma emostionaalsetest ostudest võiksid lobiseda Liana ja Nõiake.
Comments