Kõigest ja ei millestki

Ammune kolleeg-sõber nentis kunagi elutargalt, et inimestes on vähe alandlikkust. Seetõttu jäävadki paljud tarkused, teadmised, sündmused nende juurde tulemata. Katoliiklasena on alandlikkus ja teenimine tema elu igapäevaosad. Olen olnud  pillav, arrogantne, isekas, hinnanguid andev. Kohati olen seda jätkuvalt. Sestap on lihtsalt suurepärane, kui on olemas silmapaar, kes näeb sügavuti. Ei lase vajuda hinnangute sohu ja isekuse rägastikku. Peegeldades õiglaselt, isegi kui see on ebamugav ja protesti tekitav. Esmalt ikka mässan vastu... muster on kusagilt aegamööda sisse kulunud. Ja ühel hetkel tunned, kui lihtne on kaela ja selgroogu painutada.  Olla armastusväärne. Suurim ja väärtuslikem kingitus teeb alandlikuks. Toob vee silma, härduspisarad. Lihtsalt... iseenesest. Sest  tunnetad oma primitiivsust ja nõtrust ning loodad, et  vaid nii on võimalik kauaoodatud kingitust hoida. 

Hmm, kas koosolemine annab energiat või võtab. Kui hommik algab mõttega, et olen kui tühjakspigistatud sidrun, siis vist ikka võtab.... Või hoopis valed mõtted/harjumused on need "võtjad"? Kuidas end mittesuhestada  inimese kõikide tundmuste ja tujudega, selles on küsimus. End ma tean... niipea, kui tunnen fookuse libisemist mujale, taandun, kaon, põgenen... Silmapilk.

Mõtlen, et me kõik oleme ju kunagi olnud. Mõni vähem, mõni rohkem, ent siiski... Millal käib ära "klõps" ja unustame elamise rõõmu ning sukeldume teenima midagi või kedagi, mida tegelikult pole olemas saades inimese ajutiseks kohusetäitjaks . Põgeneme enda eest reisile, ratta- ja rulluisurajale, ujulasse, trenažöörile, joogasse, balletti... lootes, et ehk trimmis füüsis trimmib ka vaimu ning aitab ellu äratada hästiäraunustatud vana...elumõtte. Kui "kõik asjad on olemas" alles siis tuleb taipamine, et see pole mitte midagi väärt. Mitte midagi.  Ja sageli pole selleks hetkeks enam kedagi,  kes meenutaks, kuidas elada nii et oleks hea. Et ei peaks tabletti võtma või Nigula juurde minema... Olen tänulik, et minu ellu tuli päikeseinimene,  meenutades tuttavat ja hästiäraunustatud vana . Lapsepõlve siirus ja rõõm, joovastus ilusast ilmast, hetkedest.... Kuidas tema on suutnud sära kaasas hoida ja kanda, hoolimata mitte millestki ja hoolides kõigest? Ma ei tea ent...

Kummalisi teid mööda käin hetkel. Just neid va südameradu... Kõik see, mida näiliselt taunisin, on kuidagi lähedane ja oma. Võib-olla seetõttu, et olen sarnast olekut aastaid-aastaid endas maha surunud.  Et olla asine või nii. Et  "tulla eluga toime". Aga jah, vabalt võtmist ja hetkes olemist olen viimastel aastatel ikka vähe nautinud võrreldes tänaste hetkedega. Ikka on seganud minevik või tulevik. Naljakas, kuidas nädalatega võib inimene nooreneda... oma mõtteilt, tegudelt,isegi välimuselt. Selliseid metamorfoose hetkel just kogen. Ei saa öelda, et ma tulevikule ja minevikule üldse ei mõtleks. Ikka. Unistada ju võib. Mitte plaane tehes. Sooja vett ja suve jätkumist tahaks küll. Sellest unistangi tulevikus.  

Üle hulga aja oli mul võimalus sugulasi võõrustada. Algselt mõeldud paarist tunnist kujunes kaugelt üle südaöö kestev istumine suvesöös. Jututeemasid jagus. Hästi asistest teemadest kuni surmakogemuse kirjeldamiseni (isa surm käte vahel). Hilisemad päranduse jagamisega kaasnevad probleemid jne jne.  Inimlikud inimesed ja tundmused.  Pluss veel miski, mida võikski nimetada veresuguluseks. Moodus, kuidas me mingeid nähtusi, sündmusi kirjeldame... kulmujoon, miimika... Soe tunne igatahes.  Ka hommikul, kui kerge peavaluga silmaluugid valla sain. Puhkuse viimane päev. Moosi keetmine kummitamas kuklas.

Alkohol on halb kaaslane armastusele. Vangistab ka kõige vabamad hinged pannes nad tegema tegusid, rääkima sõnu, mida nad muidu ei suure tõenäosusega ei teeks/räägiks.Või siiski mitte? Ehk on alkoholi ülesanne hoopis paljastada, esile tuua varjusolevat? Need on küsimused, mille üle juurdlen tunnete pohmelli ajal. Tingimusteta mõistmine tundub sellistel hetkedel olevat mõttetult odav ja ebavajalik. Pärlendamine ja eneseteadlikkus-, väärtustamine on oluline,  et elus olla ja jalgealune taas kätte saada. Alandustunne kummitab kuklas. Ja pikk jook võib leegi susinal kustutada. Samas... kõik "muu" on nii õige, põnev ja kordumatu. Ja ega ma ise ka pudelisse sülita. Heameelega veinitan, ent püüan mõõdukas olla. Noore ja lollina ei tundnud piire ja juhtus igasuguseid asju. Nii halbu kui häid. Egas ilmaaegu öelda, et alkohol on tarkade inimeste jaoks... Üks asi on selge - alkohol ON ebavõrdne kaaslane.  Mina vajan teist poolt. Samasugust. Võrdset. Või tugevamat.

Mõned inimesed tulevad, et jääda. Hetked ja viivud, mis mälestusteks kristalliseeruvad. "Tüdrukutega" oleme saarel käinud juba mitmendat suve. Kuidagi hea ja turvaline on olla, kui vesi on vahel. Seekordne käik oli meeldejääv. Ilma "ka"-ta lause alguses. Ei unusta kunagi. Ja ei lörtsi sõnadega.  Mõned viivud on sõnukirjeldamatud.  On kõik ja mitte midagi käegakatsutavat. Niivõrd mitme-dimensionaalne.  Hele-heledaks tõmbunud silmad,  kus pole küsimusi. Vastused vaid. Rännaku algus ja lõpp. Teelolemine.  Sama jalga ja jälge astudes. Täiskuuvalgusest pimestatult muhud peas :)