Kõigest ja ei millestki

Appike... paanika! Olen viimati lapsepõlves söönud pardipraadi, ent ... mitte kunagi ise valmistanud. Nüüd on ootab õrna ja hoolitsevat kohtlemist üks austustvääriv lihakeha. No tõesti tahaks, et pardi viimne kohtlemine oleks austusavaldus... Pekingi pardist olen kuulnud, ent jäägu katsetamine järgmiseks korraks -. hetkel tundub kättesaamatu kokakunsti imena. Kas kellelgi on traditsioonilist, maitsvat ja n.ö lollikindlat retsepti, millega ka igapäevaselt mittekokkav inimene hakkama saaks? Väga tänulik ette...!

26.detsember, termomeeter on mõõtnud hommikuste külmakraadide asemel +9. Päike sirab, tuul lõõtsub, maja nagiseb ja ainus soov kaasaga on hetkel, et me kolm  naaberkuuske ikka vastu peaksid.  Varesed, kes kuusetipus pesitsevad, on merehaiged niikuinii... Või kolisid nad aegsasti madalamale. Tegime eilse-üleeilsega tiiru peale. Märjamaast kuni Karksi-Nuiani. Kõik lähedased on üle vaadatud ja kallistatud. Tänavune töökoha jõulupidu jääb samuti kauaks meelde. Suurejooneline, ent ilus ja hooliv. Töötajaid väärtustav. Ja hoolimata 2-kuulisest tööajast, sain äramärkimise osaliseks:) Hea tunne oli, ausalt.  Nüüdseks on peosöögid söödud, kinkidega krabistatud... järgnenud on kerge peojärgne letargia. TV, pidžaama kuni keskpäevani, arvuti, raamatud.... nagu ikka. Nagu kõigil. Lähen nüüd potte ja panne veega täitma - juhuks, kui elekter (sh vesi ) peaks kaduma. Piparkoogid ootavad ka küpsetamist. Head aastalõppu kõigile! 

Palju probleeme (kui mitte enamus) omavahelistes suhetes saavad alguse võrdlemisest. FB fotoalbumid, TV, blogid jms stuff võimendavad võrdlusmomenti veelgi... Ma pole kindel, ent usun et kunagi olid inimesed sellevõrra rahulolevamad ja õnnelikumad, et puudus laiahaardeline võrdlusmoment. Ainult naabrid olid pinnuks silmas :) Aga nüüd... Jah... kui mitmeid kordi olen end "kuriteolt tabanud", et  nänänää, temal on nii ja minul mitte...  Temal tuleb kõik mängleva kerglusega, mina pean rassima ja roppu vaeva nägema... Viimasel ajal olen täiesti teadlikult probleemiga tegelenud . Ehk siis - püüan üldse mitte võrrelda. Austada omaenda valikuid ja elustiili. Leida, et just nii on hea. Või siis - leppida teadmisega, et kui oli otsustamise koht, siis ma kas a) lõin põnnama, b) ei mõelnud tõsiselt tagajärgedele c) ei viitsinud üldse mõelda... :) Palju lihtsam on sedasi elada.  Ja FB fotoalbumites sorida:) Või TV-d vaadata... Et ei võrdle. Ei suhesta. Näiteks täna.... ...

Pole midagi mõnusamat, kui pärast töist nädalat lubad endale pisut kulutamist. Minu kulud läksid seekord täiesti eesmärgistatult kreemidesse ja muudesse maist heaolutunnet tõstvatesse vahenditesse. Olen kreemide sõltlane. Niikaua, kui end naisena mäletan, on ka kreemid olnud:) Igasuguseid on proovitud  - kalleid ja odavaid. Mõni  Body Shopi kehahooldustoodetest on alati vannitoas olemas - need on lihtsalt parimad! Eriti kehakreemid...  Praegune valik on vahepealne. Kevadel avastasin odava ja hea kreemi. -Olin teel ujulasse, kui meenus et näokreem ununes koju. Põikasin kodukoha Maximasse ja ostsin Eveliine kitsepiima näokreemi. See osutus sedavõrd mõnusaks ja heaks, et praegu juba kolmas purk käsil. Siiski... talviseks perioodiks on vaja miskit tõhusamat. Tänane valik oligi Dr Hauchka (kirjutatakse vist nii... pole kindel, ent ei viitsi tsekata) roosikreem. No mõnus, midagi muud pole kosta... Nägu lõi kohe särama! Nii ongi mul täiesti täiuslik reedeõhtu - tuul ulub õue...

Appike, kas on võimalik et esmaspäeval tahaks juba nädalavahetust? :) No täna oli täielik nullpäev. Ajud olid nagu tsementeeritud ja nagu kiuste oli juhtkonna koosolek. Loetelu jätkuks - silmad jooksid vett - vigastasin eile kuuseoksi tuues. Keset ööd ärkasin kurjakuulutava telefonisõnumi peale ja visklesin  paar tundi unetult. Ja hommikul olin pettunud, et maa ei olnudki valge lumevaiba all.-Nii lootsin! Ja koolitööde valmis vorpimine võtab kahtlaselt kaua aega. Ei suuda kuidagi kontsentreeruda. Mannetu värk, ühesõnaga. Metsikult käib hetkel närvidele, et päikest ei ole.

Esimesed nädalad uues töökohas on möödunud linnutiivul. Uskumatu, ent tõsi - 01.detsembriks olen firmas olnud juba 1 kuu!  Number üks asi positiivse poole pealt on - seltskond. Inimesed, kellega iga päev kokku puutun inspireerivad.... Tunne, mida ma pole hulka aega tundnud, tõepoolest!  +-märgiline on ka töötingimused ja - sisu.  No ma ei julge veel eufoorias olla, ent pärast viimaste aastate kogemusi julgen küll öelda, et tegemist on tööga, mida vaimusilmas ette kujutasin. Eeldab detailsust, ent ka suure pildi tajumist.  Ja konformismiga pole midagi pistmist. Iga päev õpin midagi uut ja saan oma ala ekspertidega edasise üle nõu pidada. Uus hingamise rütm mulle igatahes sobib. Suur kollektiiv samuti. Kõikidega pole veel kokku puutunud, ent küllap jõuab seda teha. Kui mitte enne, siis ühisel jõulupeol, mis tänavu Glehni lossis. Nädalavahetuse veetsin perekondlikus ringi vanemate juures. Poeg rääkis vahva loo kõnekäändude tähenduse muutumisest aja jooksul. Ta...

Kellakeeramine on viinud õhtutest valguse. Sestap üritan hommikuti, enne tööleminekut kopsud maa- ja metsaõhku täis tõmmata. Esimesed hallaööd panid metsa tarduma ja krõbisema. Linde polnud. Täielik vaikus. Vaid koerte ja minu astumise hääled. Ühel hommikul, kodust lahkudes vaatasin juhuslikult üle õla tagasi.... ja tardusin isegi. Koduõu oli vasttõusnud päikese kullasäras, taamal päevitasid hobused... samuti tardpoosis....ja kõnniteel istusid liikumatult mu kaukad. Jah. See jääb meelde surmatunnini ja kunagi näen seda pilti, usun sellesse.                                                 THEO                 MOZART                                                             ...