Kõigest ja ei millestki

Naine kirjutas kauni loo armastuse karikast, mille täitumise ootus teda lõplikult puudutas. Siiralt imetlen.. julgust endale tunnistada, et just armastusest on sellesinatses maailmas enim puudus. Igatsust suure tunde järele loeb õige mitmest blogist välja. Mõni kirjutab sellest otsekoheselt, mõni ridade vahele peidetult, mõni surub selle hooletu ükskõiksuse ja nihhilismi taha. Aga tõsi ju on, et me kõik ootame, et see saabuks, kestaks ja meid endisse mähiks, justkui lahenduks siis kõik. Omalaadne Messiase ootus... teekond Püha Graalini. Niipalju kui on erinevaid inimesi ja elustiile, on ka definitsioon armust erinev. Sellest ka erinevad ootused. Ja igal ühel, absoluutselt igaühel on õigus oodata ja loota, ma leian. Hoolimata usust, rahvusest, tervisest, abielusidemetest ... "Kui lakkad uskumast, et ühel päeval võib suur tunne sind tabada; on aeg nööri seebitama hakata", ütles üks tark mees kunagi. Valvan nende sõnade üle:)

Eks see ole üks äraleierdatud teema ja muidu ei kirjutakst sellest poolt sõnagi.... kui vaid tunneksin, et see mind ei puuduta. Aga puudutab ja järjest enam. Kiirenev ajakulg soosib inimsuhete ülekandumist virtuaalkeskkonda. Ühtpidi on see võimalus üsnagi anonüümselt elada välja tundeid, mis küll olemas, ent mis päriselus ühel või teisel moel ei õnnestu-ei rakendu. Teisalt, alati säilub võimalus kõrvale-välja astumiseks. Üsnagi lihtsal moel - arvutikaas kaas klõpsatab kinni või monitor lülitatakse kinni. Kuivõrd "valutult" see õnnestub, see sõltub sellest, mida bittide ja baitide jadana endast võrgumaailma mahajäetud. Mõni inimene suudab liigutada ja panna enda järele (virtuaal)igatsust tundma. Nii näiteks jõutakse mu blogisse seniajani tunnussõna "karikate emand" abil, olgugi et ta lõpetas blogimise juba kevadel. Mul on tekkinud häid virtuaalsõpru. Julgen neid just niimoodi tituleerida, sest olgugi et mõnega neist oleme ka päriselus kohtunud, jääb nende ja minu v

Varakult sügisesed ilmad on justkui loodud suvelõpu peo pidamiseks. Noh, tõttöelda polnud see küll minu idee, ent mis saab mul selle vastu olla,kui head tuttavad külla saabuvad. Põhjusi ju muidki - Gerd Kanteri olümpiavõit, vabariigi taassünni aastapäev ja lihtsalt.. homne vaba päev. Mis me pakume? No ikka suvelõpule kombekohaselt - šašlõkki keefiri-apelsini marinaadis. Värsket salatit: lollorosso, ruccola, spinat, tomat, kurk, basiilik ja see kõik piserdada balsamico siirupiga. Kui ilm vähegi lubab, istume augustiöö sumeduses, imetleme varje ja kuulame ritsikaid ja muud muusikat - avastasin mõni aeg tagasi laheda non-stop muusika saidi. Kuna elan linnast väljas, pean suutma organiseerida peolistele ka väljapuhkamise võimaluse. Seekord suisa 5 voodikohta. Veini ja viina, voolaku jõena! Kas just nii... aga usun, et täna peaks maitsema küll. Eriline rõõmus ootusärevus on sees... kes teab millest, kas eesseisvast õhtust või interneti avarustel kohatud meeldivast vestluspartnerist. Tunn

Uskumatu, ent tõsi - koristamine on teraapiline tegevus. Eile sai see suurtes mõõtmetes ette võetud, hakkas kiskuma suurpuhastuse kanti. Sai nühitud neid nurki, mis tavapärases koristusringis vahele jäävad. Pole otseselt silma all või, nii.. Vahepeal tegin veel väikse pausi ja panin praehju küpsema kolm plaaditäit pirukaid viineri ja seene-juustu-singitäidisega. Kuna koristatavat pinda ikka jagub, tabasingi end mõttelt, et ehk on eluruumi rohkus või vähesus tingitud hingelise tasakaalu(tu)kusega? Pärast koristustöid, mis küpsetamisega kokku vältas ligi 4 tundi, tundsin end... paranenuna. V.a jalg, homsest alates vaja siiski antiobiotsikuur läbi teha. Õhtupimeduses istusin pisut terrassil ja kuulatasin vaikust ja vaatasin piimja udu aeda libisemist. Mingil hetkel oli õhk sõna otseses mõttes vettinud. Kutsusin kopli servast igaks juhuks hobud enda juurde, et Theo hingamist kontrollida. Kõik oli OK. Väheke imestunud nägudega nosisid nad mu käest leiba. Nojah, olin heledas pidžaamas ja h

Plaanid on muutunud, ent eks teen need ümber. Otsin asendustegevuse. Olles saanud hommikul mittejustmeeldiva sõnumi, kujundan kõik ümber... tühistan mõningad broneeringud jne. Aga ju siis pidi nii minema, mõtlen pragmaatiliselt ja ei tunne... midagi. Üsna sürreaalne päeva algus - kõrvalttoast kostuvad trompetihelid. T. ja J. harjutavad läbi prominentse pulma kirikukava. Märk professionaalsusest - omamata erilist kokkupuudet orelimänguga, ollakse siiski suutelised pruutpaari soovi täitma. Kes maksab , tellib muusika. Nagu ikka siin elus. Klahvpill on klahvpill ja muusik on muusik. Loomulikult mitte iga muusik... seetõttu ei väsi ma neid (tõelisi muusikuid) imetlemast. "Leidsin" kasvuhoonest hiiglasuure suvekõrvitsa. Ei teagi, kuidas tal õnnestus end minu eest varjata. Nüüd otsin retsepte, et mis temast maitsvat valmistada. Imelik tunne on - justkui oleks kõik mu sees tardunud. Valus ei ole. Lihtsalt konstateerin kõike toimuvat täpselt, rahulikult ja äraolevalt.

Täna seisab mul ees juuksuriskäik. Mulle meeldib salongis käia. Mitmeid aastaid olen truu olnud ühele oma ala spetsile ja tema juurde käigud on tõeliselt lahedad ja muretud. Nagu altaril või pihil oleks käinud. Loodus pole mind õnnistanud paksude juustega. Aga ta lohutab mind nii kenasti igakord, et - juukseid on sul küll ja küll, lihtsalt - karv on peenike. Pärast pikkade juuste äralõikamist, käisin pikemat aega "juhujuuksurite" juures. Kui nüüd vanemaid fotosid vaatan, siis ... ega ma enesele ei meeldi neil piltidel. Pole minu stiil. Loomulikult on võhivõõra olemust ka raske tabada. Aga Marianil on kätt ja silma. Pärast tema käe alt tulekut on juuksed terved, siidised ja hoiavad kenasti. Sundimatu vestlus sinnajuurde, nii muusikast kui elust - nagu tunneksime ammu-ammu. Olen tema juurde sattumisest alati mõnusalt värske ja puhanuna salongist väljunud. Niiet - juuksuriskäik on üks igavesti oluline tegevus. Vähemalt minu jaoks. Salong ise näeb samuti kena ja hubane välja. Kõr

Ahastuse eksirännakud on kurnavad. Inimene pole loodud olema pidevas mure või stressiseisundis... Siinkohal tulevadki appi sisemised ressursid. Vähemalt mulle:) Seetõttu usun ka kõnekäändu: kellelegi pole antud rohkem, kui ta kanda jaksab. Seekordne abi tuli unest. Õigemini... poolunest, sest õnnetu olles võib sügavast ja rahulikust unest vaid und näha... Ärkasin kesköö paiku teadmisega. Sain aru, mis mulle hetkel enim haiget teeb ja alateadlikult rööpast välja viib. Muidugi, poja kodust lahkumine. Suvi on möödunud selle teadmise sordiini all, ent nüüd, kus see hetk päris tõeliselt kätte jõudmas, mõistan et see lööb mu maailmapildi segamini. Vaatasin ta põnevusega segatud ärevust, kui ta vanaema kingitud isiklikku kohvimasinat kokku pakkis (üürikorterisse viimiseks). Elan ta põnevusele kaasa, ent samas tunnen torget. See paljuoodatud ja kardetud pesast lendamine. Ma ei muretse niivõrd tema hakkamasaamise pärast, kuivõrd iseenda hakkamasaamise pärast. Selleks on ka põhjust. Näiteks...