Kõigest ja ei millestki

Vormsil käidud nagu niuhti!  Ei teagi täpselt, miks... ent see saar pole minu jaoks. Eestimaal on tohutult palju võluvaid kohti, kus uued algused terendamas. Vormsi on kuidagi lõplik. Liiga palju liiklust ja müra minu jaoks. Suisa rusuvalt... kandes endas  märke kuni ühe õnnetu elulõpuni (rannikult leiti uppunud hing). Masininimesed on saare avastanud ja omastanud. Ikka mõtlen, et miks on inimestele vaja niipalju lärmi... mida vaigistada püütakse? Nojah, kõik ei peagi olema vaikusesõltlased, ent siiski... monotoonne tümakas ja pidev "punn põhjas" olek on minu jaoks tappev, suisa väljakannatamatu. Või siis... katkematu jutuvada, lamin - täpselt sama efekt. Välja elada saab ka madalama heliintensiivsusega. Kui on midagi öelda... Kodus võtsid mind vastu mu flegmaatikutest kaukad, mõnuga suuri sabasid lehvitades. Vihisedes läbi vaikuse. Kasukate silitamine šahh-šahh, Bonhami südamepõhjast tulnud mõnuohe.  Milline heli! Alles kodus magasin välja. Puhas ja selgin

Tookordne Rooma oli vabam. Nojah, päris töövabalt ei olnud varem käinudki... Metrood seekord ei kasutanud, sest maa peal oli nii hea! Olgugi, et ligi 40 kraadi sumedat kuumust. Ikka sellist, mis kaunitest akveduktidest vett otsima ja tänavakohvikutest proseccot rüüpama pani. Avastasime, et Rooma rahaühik on 20.-  Alla selle me toolilt püsti ei saanud. Esimese õhtu kogemuse järel vältisime plasttoole. Jalgade ühinemise koht hakkas lihtsalt keema. Rooma on võrratu!  Mu arm ei raugenud, vaid kasvas üha... Ma lihtsalt tunnen end ses linnas tohutult hästi. Koduselt. Vabanenult. Imetlusväärselt. Miski mõjub ja kirgastab nii võimsalt... * külaliskorter 16.sajandist, kõrged laed, aampalgid, vannitoast vaade terrassile ja punastele kivikatustele.. ** paadisõit Villa Borghese`i aias oli kaunis *** Akordionist, kes ilmus eiteakust viimasel pärastlõunal **** Akveduktid, mida silm harjus leidma, et kõrvalesti niisutada (väga hea nipp värskendamiseks!) ***** Südameheadus. Soojad silmad.

Olen märganud, et kangesti püütakse suhteid korraldada. Sõprade, tuttavate, psühholoogide, terapeutide,  meedia, ühiskonna poolt.  Sõbrale raamatupoes sünnipäevakinki valides avastasin, kuis on lademes eneseabiõpikuid, juhiseid, suunanäitajaid... lõputu hulk, teate! Kuidas nüüd öelda nii, et mitte isekana näida... no aga ei vaja abi. Teps mitte.  Miks peaks inimsuhetes valitsema kellegi kolmanda isiku deklareeritud korrastatus? Kellele see hea on? Minule küll mitte ja kaldun arvama, et ka mu lähedastele mitte.  Olen sedameelt on sügavalt isiklik asi oma suhteid korraldada.  Ise oled nõunik ja vastutaja. Kuidas teisiti saakski?  Kuidas siis muudmoodi täisväärtuslikult elada?

Ülistan tänavust suve. Lopsakas ja viljakas. Palju rohelist...kullaläikeline ka siis, kui päike pilve taga. Eriline sära on looduses. Taluaia  kirsi- ja ploomipuude vilju saan esmakordselt maitsta. Kannavad. Ürdiaed vohab... mustsõstra oksad on lookas, maasikaid ja vaarikaid olen maitsnud küllastumiseni... Kõik vohab ja kosub kuidagi omasoodu, ilma teabmissuure pingutuseta. Ei ole eales end paremini tundnud kui tänavusel suvel.  Harjutan ja harjun.  Kõik on kuidagi loomulik, draama puudub. Hetkel Igavese linnaga taaskohtumise ootel.  Seletamatu õrnusega mõtlen . Pieta.

Ammune kolleeg-sõber nentis kunagi elutargalt, et inimestes on vähe alandlikkust. Seetõttu jäävadki paljud tarkused, teadmised, sündmused nende juurde tulemata. Katoliiklasena on alandlikkus ja teenimine tema elu igapäevaosad. Olen olnud  pillav, arrogantne, isekas, hinnanguid andev. Kohati olen seda jätkuvalt. Sestap on lihtsalt suurepärane, kui on olemas silmapaar, kes näeb sügavuti. Ei lase vajuda hinnangute sohu ja isekuse rägastikku. Peegeldades õiglaselt, isegi kui see on ebamugav ja protesti tekitav. Esmalt ikka mässan vastu... muster on kusagilt aegamööda sisse kulunud. Ja ühel hetkel tunned, kui lihtne on kaela ja selgroogu painutada.  Olla armastusväärne. Suurim ja väärtuslikem kingitus teeb alandlikuks. Toob vee silma, härduspisarad. Lihtsalt... iseenesest. Sest  tunnetad oma primitiivsust ja nõtrust ning loodad, et  vaid nii on võimalik kauaoodatud kingitust hoida. 

Hmm, kas koosolemine annab energiat või võtab. Kui hommik algab mõttega, et olen kui tühjakspigistatud sidrun, siis vist ikka võtab.... Või hoopis valed mõtted/harjumused on need "võtjad"? Kuidas end mittesuhestada  inimese kõikide tundmuste ja tujudega, selles on küsimus. End ma tean... niipea, kui tunnen fookuse libisemist mujale, taandun, kaon, põgenen... Silmapilk.

Mõtlen, et me kõik oleme ju kunagi olnud. Mõni vähem, mõni rohkem, ent siiski... Millal käib ära "klõps" ja unustame elamise rõõmu ning sukeldume teenima midagi või kedagi, mida tegelikult pole olemas saades inimese ajutiseks kohusetäitjaks . Põgeneme enda eest reisile, ratta- ja rulluisurajale, ujulasse, trenažöörile, joogasse, balletti... lootes, et ehk trimmis füüsis trimmib ka vaimu ning aitab ellu äratada hästiäraunustatud vana...elumõtte. Kui "kõik asjad on olemas" alles siis tuleb taipamine, et see pole mitte midagi väärt. Mitte midagi.  Ja sageli pole selleks hetkeks enam kedagi,  kes meenutaks, kuidas elada nii et oleks hea. Et ei peaks tabletti võtma või Nigula juurde minema... Olen tänulik, et minu ellu tuli päikeseinimene,  meenutades tuttavat ja hästiäraunustatud vana . Lapsepõlve siirus ja rõõm, joovastus ilusast ilmast, hetkedest.... Kuidas tema on suutnud sära kaasas hoida ja kanda, hoolimata mitte millestki ja hoolides kõigest? Ma ei tea ent