Kõigest ja ei millestki

Homme teen! Kraabin kutsikate müramise üle elanud varred kokku ja   voila! Niiet, R. kui tuled, siis  - kas teeme koos või jõuan enne valmis. Isutab. Inspiratsiooni sain armsalt Soodomalt. Elu läheb edasi ja ükski s... kogemus ju tegelikult ei tapa. Kui oled ellujääja. Õpid ja tõded, ahsiisselliseid on ka ... Võtad teadmiseks lihtsalt. Kuidagi kerge hakkas pärast otsustamist. Sama kerge, kui päevatööst lahkumisel. Ilus suvi on ju ees! Minu suvi!!!

Ilus ja võimas! 16.05.2016 on üks mu elu meeldejäävamaid päevi. Puhas armastus. Seitse jalga vett Sulle kiilu alla, armas Tormilind.

Kodus on turvaline, Palju tegemist,ent mis siis! Siin tunnetan iga rakuga - olen vajalik, näen tänulikke pilke.  Seda on mulle vaja. Olen tasakaalus, sest nii mõningadki seigad on selginenud ning otsusteks kristalliseerunud. Nii vaikib müra ja näed olulist enda sees ja ümber. Isiklikus plaanis on sel nädalal olnud väga toredad hetked - wakeboardi treeningukaaslased on tõeliselt hoolivad ja lahedad. Viimasel korral oli trennis suisa 7 osalejat, mina ainuke õrnema soo esindaja. Palusin ise treenerilt luba, et tahan sillalt hüppega vette minna - jee!! õnnestus kohe esimesel korral. Ja väiksemaid ollie`sid proovisin, küll ilma obstaaklita,lihtsalt vees, ent ikkagi! Ja ühe pöörde kandadel kantides tegin ka ilma kukkumata ära. Seekord saime kõik vaid 2 tiiru teha, ent kuidagi mõnus fiiling oli. Endiste kolleegidega toimus eile õhtul Ülemiste Citys grilliõhtu. Valmistasin karulaugupestot, mässasin suisa 1,5 tundi et saada purgike iga korruse külmkappi. Pidasin tänukõne, tuli p

Tii-tiiii, see kevad tuli teisiti. ... Mõnusa soojalainega mai alguses. Viimati vist olid taolised maikuupäevad siis, kui Tartu levipäevad õitsesid. Vähemalt ma ei mäleta, et nii pikalt soe oleks. Kuldpruun olen igatahes, Eks Las Galletase päevitus anna oma osa, Hästi segane nädal oli va eelmine. Tundmused seinast-seina. Hõre olemine, mis kalli inimese poolt põhjustatud. Tema eksi kiri mulle. Kogu segapuder viis mind selleni, et toimisin ka ise halvasti. Ütlesin teravaid ja halbu sõnu. Oma emale. Kuigi... püüdsin endas hoida. Ikka partsatasin välja, Lumepalliefekt, aga -  ei ühtki õigustust halvale käitumisele. Tuleb peeglisse vaadata ja "rasket roppu tööd" vaatet nullist alustada. Õnneks oleme perekondlikult niiiiiiiii normaalsed inimesed, et kui vanematest lahkusin, itsitasime emaga kahekesi - nonäed, kus sai välku ja müristamist, õhk kohe puhtam. Paar hellitavat laksu tagumiku pihta mulle ja mina emale. Ja oligi jälle rahu maa peal. Eks teame, inimloomus ei muutu, ent

Ma pole tükk aega nii uhke enda üle olnud kui täna. Hoolimata sellest et:  - uni jäi napiks (ärkasin mitmel põhjusel 5:30)  - olin hommikust lõunani e-.mailitanud uue ja vana tegevuse asju (õues oli teadagi, superilm)  - hobustel toimus vahetult enne trenni hammaste raspeldamine (ja mul oli neist ja nende hirmudest kahju)  -  ma ei ole kunagi lumelaua, rulaga sõitnud  -  olin kuidagi uimane, tujutu ja hirmul uue harrastuse/õppimise tõttu (vahest lihtsalt on kõik keeruline)  - olin kahtlemata vanuselt kõige vanem ringisebija Männiku wakeparkis..  - jne jne Ma ikkagi läksin ja tegin. Ja üle ootuste hästi. Sain suht ruttu  lauale  ja puusanõksu selgeks. Mingil hetkel ei osanud vaid lauda trossi alla juhtida, ent treener (noor neiu) oli ülisõbralik, chill ja jagas muhedaid käsklusi/kommentaare niinmoodi, et isegi väsinud ihuliikmed võtsid kuulda. Tohutult julgustav ja mõnus suhtlusstiil - ideaalne treener! Käed sirgelt ees, parem puus ette, vasak jalg pisut kronksu, mõlemale

Olen mõnda aega elanud nädalavahetuste ootuse rütmis. Ootasin teadagi mida - päris oma hetki ja aega. Nädalalõputundest on raske vabaneda ka nüüd, kui ma ei pea enam oma soovide ja tahtmiste elluviimiseks laupäeva-pühapäevani ootama. Pigem vastupidi - peremehel on nädalalõpud kinni ja koeruste ning hobuste eest hoolitsemine seega minu õlul. Mõistmine, et ma ei pea ootama nädalalõppu selleks, et kasvõi sõita Lemmele - sellelt tabasin end alles täna. Mul oli seal viimati nii hea... inimtühi rannariba, kevadlõhnad ninasõõrmeis. Maatükist mitte kaugel "avastatud" 3 hobust.  Häädemeeste surnuaia rahu ja vaikus, kui oma vanavanemate hauakääpaid püüdsin leida. Igatahes mõtisklesin täna honmikul, et viin oma nädalad üle pühapäevarütmile. Iga argipäev kui pühapäev! Siis on nädalavahetuse päevi oluliselt rohkem. Ei pea enam ootama, koguaeg on olemas.

Pusime kompanjonidega hooajatööde kallal. Meie armas Lind vajab värskenduskuuri. Hetkel seisab ta veest väljatõstetuna kail, meretuulte eest varjuks jäälõhkuja "Tarmo". Mehed on ennastsalgavalt purjekat pahteldanud, lihvinud ja siis jälle lihvinud. Kõik ruutsentimeetrid on käte vahelt läbi libisenud. Mõni ime et Sõbra sõnul on tal nüüd 2 armsamat... :) Nüüdseks on põhi mürgitatud/krunditud ja ootab uut värvkatet, logode kleepimist ja poleerimist. Mõnel asjal on hing . Energia, mida ese või asi inimesele annab ja esile kutsub. peegeldub tagasi. Tekib võimas side, lootuste ja unistuste ankrukoht. Tormilinnuga on täpselt nii. Tänu talle on mulle meenunud lapsepõlv. Kes meist poleks Saladuslikku saart või kapten Granti lapsi lugedes unistanud retkedest silmapiiri taha. Meritsi või maad mööda. Pigem ikka meritsi. Ja millal need unistused lõppesid, lakkasid? Täiesti märkamatult tuli "muu elu" peale.  Tegelikult on ikkagi kõik võimalik, tuleb lihtsalt mee