Julguse (vapruse) definitsioon muutub ajas. Minu puhul on küll nii... Lapsepõlves pidasin julgeiks ja vapraiks neid, kes ei kartnud uusi olukordi. N.ö. füüsiline julgus end proovile panna. Mäletan, et kunagi kutsus mu klassivend mind kohtama. Kirjavahetus toimus kooli garderoobi vahetusjalatsite abil. Ikka niimoodi, et pikapäevarühmas küsisime luba klassist väljuda ja jätsime kokkulepitud kohta üksteisele salakirju... Lõpuks nõustusin kohtamisega silmastsilma - suusatamine kodukoha lossimägedes, kus nõlvad kaunikesti järsud. Kohalikud kutid olid ühele laskumisele lisaks veel ka "hüpeka" meisterdanud. Tolle aja mõistes olingi poistega võrdselt julge - nõlvast olin mitmeid kordi alla tulnud. Hüpekas oli mu lemmik - võistlesin kaugushüppes poistega. Nojah... ja seal toimus siis esimene kohtamine. Kohtudes liikusin iseenesest mõistetavalt hüpekaga nõlva poole. Mäletan siiani poisi kimbatust ja kahtlevat olekut. Täpselt ei mäleta, et kas minus oli "koha kättenäi