Kõigest ja ei millestki

Täna on olnud aega mõtelda ja mõtiskleda. Alates hommikusest võrratust Helle Meri`ga Tähelaeva saatest kuni hobudega metsaretkeni välja. Helle Meri on ja jääb esileediks. Väärikus ja naiselikult habras tugevus. Oskus lasta särada teistel, samas mitte soojendada end teiste aupaistel. Enamiku meie naiste juured on pärit siitsamast talupoeglikust Eestist. Miks meis on nii vähe (enese)väärikust ja lihtsat elegantsi? Oskust olla perekonna- ja koduhoidja. Miks on me ühiskonnas eduka naise võrdkuju kardinaalselt teine kui oma meest ja perekonda hoidev naine? Hobudega metsas sammudes ja vaikust nautides meenutasin eilset Opethi kontserti. Õigemini neid mõtteid, mis meelestusid. Kontsert oli ootuspäraselt hea. Sound oli küll pisut liiga vaikne taolise muusika jaoks, ent leidsime pojaga et küllap oli see taotluslik helipildi puhtuse hoidmise eesmärgil. Kontserti kuulates/vaadates meenus mulle solresol keel . Miks? Märgikeele tõttu:) Solresol - muusika intervallide süsteemis tähendab see kvinti....

Nagu väike laps, kes peab valima jõulude ja sünnipäeva vahel - nii minagi. Ennemini Opethi kontsert, kui nende mahalaristatud vabariigi sünnipäeva ootuselevus. Ja Sina, tead küll! Tõotan pühalikult... hüüdnimega mu võitluslikust töökohast - Jeanne D`Arc...et juhul, kui mul õnnestub mingil moel nendega kohtuda, siis ma küsin selle küsimuse ära, et miks neil küll metali ees "proge" peab käima:) Susisegu ma tuleriidal va ketser!:S

Olen mõni aeg blogikodust eemal. Seega postitan oma soovid Vabariigi kodanikuna, kängitsetud omaks palveks. Me kõik usume millessegi/kellessegi. Mina usun niimoodi: Mu Vaba Riik, Sa asud nii minus kui maalapil nimega Eesti. Pühitsetud olgu Su truud teelised. Me võidame ükskord niikuinii. Me tahtmised sündigu nii rõõmus, kui vaevas. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ära andesta võlgu - need võõra omad. Ära saada meid kiusatusse,vaid päästa meid ära kurjast. Meie inimeste päralt on riik ja vägi ja au igavesti. P.S mul on kahju, et pole kunagi suutnud vaimustuda Eesti Kaitsejõudue poolt läbiviidavast paraadist. Tingel-tangel-tungel ehk presidendi vastuvõtt on sel aastal kuidagi eriliselt miinusmärgiline üritus. Ühesõnaga - lõhe meie ja nemad vahel süveneb veelgi. Kui "meie" tähendab Vabariigi kodanikku, siis kes on "nemad"? Äratahtmise mõtted kummitavad enim just nüüd. Aega ja ruumi, kus "äriloogikal" vähem võlu ja tähendust. Kas truude teeliste riik...

Nii väga meeldiv on saada omakasupüüdmatut ja üllatavat tänu. Just selline ime mind täna postkastis ootas. Olin jätnud ühe blogi(ei söanda linkida:) kommentaariumisse reaktsiooni, sest sedavõrd samalaadse tundmuse kirjeldus oli - olin sama kogenud teatavat muusikapala kuulates. Pidin kohe ütlema, et jagan jagamatut:) Sest eks muusika võlu peitugi eelkõige neis keerdkäikudes/nüanssides/kihtides, milles helid edasi resoneerima hakkavad. Kas resoneerib või mitte... selles on küsimus:) Täna olengi töö sekka peamiselt vana Genesis`t kuulanud. Kirgastav ja pidepunktiandev. Meenutasin ka... et ikkagi hea, et ma Tony Banks`i ihusilmaga ära nägin . Firth of Fifth lemmikvariant pärineb loomulikult albumilt Selling England by the Pound. Maailma kauneim klahvpilli soolo! Aga mäletan sama lugu ka kui Helsinki kontserdi kõrghetke. Muidugi kahju, et Hackett ei mänginud, ent kuidagi apokalüptiliselt kõlas see siiski tollases juunikuises, hämarduvas Helsinki kesklinnas. Tuubist leidsin Rooma variandi...

Hetk tagasi nägin teleka vahendusel Tartu maratoni finišeerijaid. Häbiga segatud kihk tuli. Sain nende inimeste eneseületamise rõõmust nii hästi aru. Ja tahan seda ka läbi elada. Niiet... üks unistus ja eesmärk selleks ja järgmiseks aastaks. Ahjaa, mulle on suusatamine alati meeldinud. Just murdmaa. Niiet - kes tahab kampa lüüa järgmise aasta ettevalmistustöödel? Maraton on läbi, elagu maraton! Suusatamisega sobib minu meelest hirmus hästi kokku allolev lugu:)

Surutise/lamatise tingimustes on hakanud vohama kõivõimalikud suhtekorralduslikud võtted palgatöötajate meeleolu ülevalhoidmiseks (?). Küsimärk sellepärast, et ega ma päris hästi tea miks, aga meie asutuses otsitakse juba aasta algusest saadik miskeid väärtusi taga. Olukord tipnes sellega, et igal nädalal on märksõna. Ja sellega oled silmitsi praktiliselt igal pool. Liftis, näiteks. WC-s veel ei märganud. Kuigi võiks. Sel nädalal oli väärtuseks "koostöö". Peris naljakas, tegelikult. Kas pole mitte katsega defineerida defineerimatut. Mõtlen just väärtusi kui selliseid. Kuna juhtusin ka A. Turovski väärtuste temaatilist heietust Terevisioonist kuulma, siis mõistsin, et kõik ju sõltub kontekstist. Koostöö on ju ka näiteks abielulistes suhetes väga tähtis. Aga kas tööandjale on sobiv kui mulle koostööga just perekondlikud suhted meelestuvad? Lähen ehk varem töölt minema, pereelulist koostööd läbi viima?:) Või ongi see uue aja ainus motivaator, sellisel varjatud kujul, kõikvõim...

Nohu ja köha käes vaeveldes küll, ent ikkagi läksin kohale. See, mis Liverpool`i nimelises pubis aset leidis oli võrratu. Uhke olin. Üllatunud olin. Noored, ilusad ja pühendunud inimesed. Nii interpreedid kui ka kuulajad. Rahvast oli n.ö täismaja. Lihtsalt oli tuldud omadele kaasa elama ja kuulama. Võib-olla mulle tundus lihtsalt nii, ent Tallinnas ei ole ma üheski klubis/pubis sedavõrd pühendunult ja tähelepanelikult kuulavat publikut märganud. Mul on tohutult heameel, et ajal, mil me riigis majanduslikult hästi läks, leiti suure tarbimishulluse kõrval võimalusi ka kultuuri ning hariduse toetamiseks. S.h. "boheemlashariduse" nagu mu hea sõber tabavalt märkis. Viljandis on ärksa vaimu kohalolek märgatav. Suvine folk, Ait, Ugala, bvandekad noored jne. Järgmine Viljandi Guitar Trio kontsert toimub 19.aprillil Eesti Muusika päevade raames Tallinnas. Soovitan soojalt, sellist soundi (kvinthäälestusega kitarri-trio) Eestis varem kõlanud pole. Helgelt resoneeriv. Kohati virtuoosne....

Nädalavahetuse retk koos Mariga Aurasse aitas mul üle saada: ...viimase aja töökoormusest tingitud närvivapustusest... Tõsi küll, mõningate kaotustega- ühte klaasist kaussi pole enam elavate kirjas. Samuti nagu üht pudelit hundijalavett. Jällegi pean tõdema oma küündimatust toimetulekul elementaarsega - tööasju koju kaasa ei võeta. Jäävad kausid terveks ja mehed joonuks. ...hiilivast paranoiast. Et kas mu viimaseaegsed "teelised" ikka on piisavalt omakasupüüdmatud ja siirad. ... et sain hiljuti 41. ...et mu armsad kursavennad alt ära hüppasid reedeõhtusest AMMU kokkulepitud veinikohtingust ja selle asemel vihtusin ma va tööd teha niiet silmad lõpuks pahupidi hakkasid minema. Aga praegu on peris hea. Tänu Marile, Itaalia Köögile (jummel kui hea kitsejuustu ja päiksekuivatatud tomatite salat!), mõningatele klaasidele prantslaste pinot gris `ile ja kõikvõimalike teraapiliste toimetega spa saunadele. Muide, peaaegu kilomeetri ujusin ära - not bad ühe 41 aastase kohta. Ja ilusat...