Skip to main content

Palve Vabariigi aastapäevaks

Olen mõni aeg blogikodust eemal.
Seega postitan oma soovid Vabariigi kodanikuna, kängitsetud omaks palveks.

Me kõik usume millessegi/kellessegi.

Mina usun niimoodi:

Mu Vaba Riik, Sa asud nii minus kui maalapil nimega Eesti. Pühitsetud olgu Su truud teelised. Me võidame ükskord niikuinii. Me tahtmised sündigu nii rõõmus, kui vaevas.
Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev.
Ära andesta võlgu - need võõra omad. Ära saada meid kiusatusse,vaid päästa meid ära kurjast. Meie inimeste päralt on riik ja vägi ja au igavesti.

P.S mul on kahju, et pole kunagi suutnud vaimustuda Eesti Kaitsejõudue poolt läbiviidavast paraadist. Tingel-tangel-tungel ehk presidendi vastuvõtt on sel aastal kuidagi eriliselt miinusmärgiline üritus. Ühesõnaga - lõhe meie ja nemad vahel süveneb veelgi. Kui "meie" tähendab Vabariigi kodanikku, siis kes on "nemad"?

Äratahtmise mõtted kummitavad enim just nüüd. Aega ja ruumi, kus "äriloogikal" vähem võlu ja tähendust. Kas truude teeliste riik peab mujal kui selsinatselt maalapil asuma? Õigupoolest... paljuks seda maalappigi enam. Olen jah talupoja tõugu... ja uhke selle üle. Pole teinud suuga suurt linna, käega ei kärbe(S)tki.

See muusika miskipärast kummitab taas. Rahutus noh:)

Comments

Anonymous said…
Jaan Kross kirjutab oma vangilaagri mälestustes, "Ma küll kahtlen, kas maailm meie kasutuses oleva ajaga n i i p a l j u muutub - oodakem ära. Aga ta ei tundunud võtvat seda ülemäära traagiliselt."
Heli said…
Muutus ju tema ajal mitmeid kordi ja kardinaalselt...
Ja on muutunud ka "minu ajal". K'ik s'ltub lootusest/usust/armastusest. Nende olemasolust.