Loomakaitsjatest

Mulle meeldivad loomad. Kas ma kaitsen neid? Pigem oskan ja suudan vastutada nende eest, keda kodustanud olen.
Muidugi püüan metsas sammudes jalgealust silmas pidada - noh, et ei tammuks juhuslikult mõnele reptiilile peale.
Samas loen ja imestan loomakaitsjate aktiviseerumisest Eestis. Eriti need va karusnahakaitsjad! Pseudoprobleem mu meelest. No tõesti!

Mu Taadu on kogenud jahimees ja tema seisukoht karusnahkade osas mulle hirmsasti meeldib.

Taadu ütleb, et uruloomi on metsas tohutu palju. Seevastu jäneseid ja kitsetallesid on jäänud märgatavalt vähemaks. Tulemuslik marutauditõrje on hoogsalt kasvatanud rebaste, kährikute jt väikekiskjate osakaalu. Selles olen isegi veendunud - elan asustuse külje all ja majaümbruses ringiluusivad rebased pole mingi haruldus.

Samas oleks põhjamaakliimas rebase- või kährikunahkne kasukas talvel väga mõnus külmapeletaja. Kasukas on ilus ja külma ilmaga ka praktiline.On aegade kestel olnud... Aga keegi ei pargi enam nahku, sest moetööstus ei osta neid enam.

Kasuka asemel vedelevad hoopis iga päev lugematud korjused teeveerel. Ja ükski loomakaitsja ei seisa seal kõrval oma loosungiga.