Pikalt planeeritud kõrgmäestikus suusatamine saigi teoks. Muude reisiks ettevalmistuste kõrvalt (hobuste transport Kurtnasse, koerte toitmine 10-ks päevaks jne jne) ei olnud mul mahti mõelda, et ... kui suured need mäed tegelikult on. Mitte vaatlemise seisukohalt, ent just suusatamise.
Esimene päev mäel oli seetõttu täielik šokk. Alustasin allasõitu ja avastasin, et mägi ei lõpe veel selle kühmuga... ja järgmisega ka veel mitte... ja käänaku taga sõidad veel ikka allapoole... järjest kasvavas tempos.
Igatahes oli kiiver väga õiges peas:)
Mu suusa püüdis kinni juhuslik mööduja ja ise sain vist pidama alles kolmandal rullumisel. Tõstukist alla vaadates haaras uus paanika ja kui end kohvikusse vedasin olin üsna kindel, et rohkem ma ei katseta. Ja et järgmisel päeval ostan tagasilennu pileti.
Aga väike Jägermeister ja rahulikus õhkkonnas olukorra analüüsimine julgustas ühe korra veel proovima. Seekord juba teadsin, mis mind ootab. Eks ma rohkem kandis alla sõitsin, ent siiski sain enamvähem hirmutunde kontrolli alla ja selleks päevaks inimkatsed ka lõppesid.
Edasistel päevadel läks kõik tõusujoones. Kui veel kõrgmäestiku päike lähedalasuvaid tippe valgustas ja põski paitama asus, oli nauding täiuslik. Rõõm keha ja tasakaalu valitsemise üle. Kiirus. Kõrvades vihisev tuul ja lume vihin - šahh, šahh-šahh... Tõeline nauding! Lõpuks ei olnud mingit vahet erinevate radade raskuastmete vahel. Muidugi oli kohti, mis südame kiiremini põksuma panid, ent kui tervelt ning kukkumata alla jõudsid, oli seda suurem kaif. Gondlisõit ei olnud kolmandal päeval enam kõhedakstegev. Täiesti rahulikult suutsin allhaigutavat kuristikku uurida.
Viimastel St Antoni päevadel mõistsin igatahes seda kihku, mis ajendab inimesi üle maailma Alpidesse kokku sõitma, ebamugavat ja roppkallist varustust hankima, ringi tuiama roomiksaabastes ja suusakostüümi pakitult, suusad õlal, oodates gondlijärjekorras oma vagunit. Pilk ootusärevalt tippu suunatud.
Esimene päev mäel oli seetõttu täielik šokk. Alustasin allasõitu ja avastasin, et mägi ei lõpe veel selle kühmuga... ja järgmisega ka veel mitte... ja käänaku taga sõidad veel ikka allapoole... järjest kasvavas tempos.
Igatahes oli kiiver väga õiges peas:)
Mu suusa püüdis kinni juhuslik mööduja ja ise sain vist pidama alles kolmandal rullumisel. Tõstukist alla vaadates haaras uus paanika ja kui end kohvikusse vedasin olin üsna kindel, et rohkem ma ei katseta. Ja et järgmisel päeval ostan tagasilennu pileti.
Aga väike Jägermeister ja rahulikus õhkkonnas olukorra analüüsimine julgustas ühe korra veel proovima. Seekord juba teadsin, mis mind ootab. Eks ma rohkem kandis alla sõitsin, ent siiski sain enamvähem hirmutunde kontrolli alla ja selleks päevaks inimkatsed ka lõppesid.
Edasistel päevadel läks kõik tõusujoones. Kui veel kõrgmäestiku päike lähedalasuvaid tippe valgustas ja põski paitama asus, oli nauding täiuslik. Rõõm keha ja tasakaalu valitsemise üle. Kiirus. Kõrvades vihisev tuul ja lume vihin - šahh, šahh-šahh... Tõeline nauding! Lõpuks ei olnud mingit vahet erinevate radade raskuastmete vahel. Muidugi oli kohti, mis südame kiiremini põksuma panid, ent kui tervelt ning kukkumata alla jõudsid, oli seda suurem kaif. Gondlisõit ei olnud kolmandal päeval enam kõhedakstegev. Täiesti rahulikult suutsin allhaigutavat kuristikku uurida.
Viimastel St Antoni päevadel mõistsin igatahes seda kihku, mis ajendab inimesi üle maailma Alpidesse kokku sõitma, ebamugavat ja roppkallist varustust hankima, ringi tuiama roomiksaabastes ja suusakostüümi pakitult, suusad õlal, oodates gondlijärjekorras oma vagunit. Pilk ootusärevalt tippu suunatud.
Comments
Suusatamine on ka ammune minevik, aga minust nii-öelda sõltumatutel põhjustel. Ega ma põe, muid põnevaid asju on veel maailmas.
Leelo, mitteseltskondlik olemiseks oli piisavalt võimalusi õnneks.
Thela, minu arus gondel oli kõige turvalisem transpordiviis seal kõrgustes. Mõned tõstukid olid hoopis kipakamad... Aga need muud põnevad asjad maailmas on endiselt ka minu jaoks olemas:) Ega minust super-fänni ei saanud. Olen oma eluaastatega ilmselt liiga ettevaatlik taoliste lõbustuste suhtes. Ka ringitiirutav esmaabi helikopter tuletas väärtuslikku elunatukest pidevalt meelde...