Kõigest ja ei millestki

... ja tänud inimesele, kelle läbi avastasin Nick Cave`i muusika.

Kogu oma blogimisaja jooksul olen aasta lõpus miskit kokkuvõtte sarnast kirjutanud. Kuis siis tänavu muudmoodi. Üks imelik aasta oli. Miskipärast arvan, et paljudele eestimaalastele. Mull on lõhkenud ja inimsuhete mikromaailmad samuti. Kapitalismi  pale on end kogu oma inetuses paljastanud mitte ainult mulle, ent mitmetele. Homne päev pole enam nii muretu kui aastaid ette kujutati. Aga... ikkagi, kõigest hoolimata on homne päev oodatav. Eluvaim on sees:) See ju peamine. Ja kuniks tervis korras ja käed/jalad liiguvad on kõik mured murtavad. See pole klišee.  Mitmed uued inimesed on mu ellu saabunud ja mõni ka lahkunud. Paar head tuttavat ka igavikku. Mu paariaastatagune veendunud inimpõlglikkus- ja pelglikkus on asendunud sõbralikkusega. Selle üle tunnen siirast heameelt. Teate, väga lihtne on tegelikult eemalduda. Palju raskem, ent kordades põnevam on pakkuda ja leida lähedust. Müsteeriumi uks avaneb nii aeglaselt ja vaevaliselt, ent ta avaneb siiski. Head aastavahetus...

Selliseid pühi pole enne pidanud... Sedavõrd erilisi ja liikumisrohkeid. Plaanid said tehtud juba mõni aeg tagasi ja isegi muutlik ning lumerohke ilm ei suutnud neid rikkuda. Mul oli võimalus olla koos kogu oma suure ja väikse perega.... küll väikse ajalise intervalliga, ent siiski - jõudsime igale poole. Nii Lõuna-Eestisse kui ka naaberkülla, kuhu majahaldja suguvõsa kogunes...ühtekokku 18 hinge. Paaritunnise meeleolutsemise järel sai peolauast püsti tõustud ja tuisku ning viletsaid teeolusid trotsides jõudsime isakodusse, kus minu vanemad ja vennapere ees ootamas. Südamlik ja lõbus oli - laulsime, salmitasime ja musitseerisime kaugelt üle südaöö:) Murakaliköör osutus tõeliseks nostalgiajoogiks. Kõikvõimalikke pühadehõrgutisi jagus... nii mu ema kui vennanaine on head küpsetajad. Aga ka minu lihapirukad pälvisid kiidusõnu. Hommikupoole ööd kadus mõneks ajaks ka elekter, ent seda hubasem oli küünlavalgel istuda. Järgmisel hommikul kaevasime auto lumest välja ja pöörasime ninao...

Tegelikult sai mu identiteediotsing (no need kitkutud kulmud ja plaattina blond) alguse ju sellest, et töökoha poolt viidi läbi fotosessioon. Et saada ühtlustatud ja soliidseid fotosid kodulehele & pressiga suhtlemiseks. Pildistamine viidi läbi fotosalongis. Enne tehti korralik make-up ja puha. Fotograafi hüüded meenutasid supermodellide pildistamisel kuuldut .... - näita naeratust, õlad alla, vabamaks-vabamaks - vot nii- väga hea !!:) Pilt sai kena - kõlbaks sotsiaalse sidususe ministri kandidaadi valimiseks. Aga nüüd... töökoha jõulupidu on ka tänaseks päevaks minevik. Sära ja glamuur on asendunud absoluutselt vastupidiste tegevustega. Tahan koguaeg süüa.... Mitte tavalist sööki, aga just pekist liha....kõikvõimalikke nisutooteid... lihapirukaid jm häid soolaseid ja paksukstegevaid asju, ühesõnaga. Ujuma ei aja mind praegu isegi kaikaga mitte. Niipea, kui koolist/töölt koju jõuan ja hädapäraste kodutöödega ühele poole saan, vean flanellpidžaama selga ja poen ära teki alla. ...

Üks vahejuhtum pani mind ultimaatumeid esitama. Et vat kui ei tehta seda-seda-seda, siis mina ei tee toda-toda-toda. Muidugi pole see kena. Ega ma ise ka endaga rahul ole. Aga vahest... kui oled looduse tõttu niigi vastu nurka surutud, tuleb olukorrast väljapääsemiseks mingeid käegakatsutavaid tulemusi ikkagi saada. Siis on vist ultimaatumi esitamine parim vahend. Rakendub ellujäämisinstinkt:) Nüüd ma siin siis klõbistan ja ootan, kas ultimaatum oli tulemuslik või mitte. Eks näis. Alkohol on šarmantne, ent ebavõrdne vastane. **** Alkoholi vastu ei saa millegagi.  M.O.T.T. Niiet - ka ultimaatumid on selles olukorras mõttetud.

Eilsed uisuringid koos kolleegidega Harjumäe liuväljal tõid paratamatult meelde lapsepõlve ja tollased talved. Oojaa, olin tõeline iluuisutamise fänn nagu ka enamik mu klassiõdesid. Valgeid iluuiske (neid Botase omi) jätkus vähestele. Ikka hokikatega sai esimesed võtted selgeks õpitud. Lõpuks mu tähetund siiski koitis - sünnipäevaks sain oma pinginaabri vanad uisud! Valged uisud olid maakohas defitsiidiks, ent pinginaabril olid kusagil tutvused sees ja kui ta uiskudest välja kasvas ja müüki need pani, otsustas ema need mulle ära osta. Mäletan et tegelikult läksid uisud ka mulle napilt jalga, villane sokk enam sisse ei mahtunud, ent himu neid saada oli nii suur, et valetasin emale et täiesti parajad on:) Naabritüdrukuga puhastasime metstiigile uisuvälja ja kordamööda katsetasime uusi uiske. Tagurpidisõit tuli oluliselt  paremini välja kui pantsidega. Ja väga ilusad olid  valged uisud ikka ka... Katsetasime isegi hüppeid:) No ja eile oli tuli peaaegu kõik uuesti meelde. Isegi...

Mari oli käimas meie kandis. Ennne kohtumist leppisime kokku, et küpsetame midagi. Koos tuleb meil alati kõik välja ja lõbusam on kah. Seekord otsustasime jõulukeeksi kasuks, mida kumbki varem teinud ei olnud. Tundub, et hea sai ->näkitsesime juba eile pisut. Retsept on siin ja asja võlu peitub selles, et see keeks peaks ajapikku veelgi paremaks minema. Tegime mõned lisandused retsepti - kuivatatud aprikooside kõrval lisasime ka musti ploome - eelnevalt leotasime neid pisut portveinis. Muud kangemat kraami (vana tallinnat, brändit) mul kahjuks ei olnud Ent ka portvein suurendas aromaatsust. Ülejäänud portvein rändas klaasidesse - ega koka suu  seinapragu ole! Retsept on järgmine: 200 g margariini 2 dl suhkrut 3 muna 4 dl jahu 1 dl rosinaid 200 g kuivatatud aprikoose 1 dl purustatud sarapuupähkleid 1 väike karp purustatud ananassi 2 dl kivideta kirsikompotti 1 tl jahvatatud kardemoni 1,5 tl küpsetuspulbrit Võta munad ja margariin tund aega varem toa...

Ma üldiselt väldin riikliku elukorralduse teemadel sõna võtmast. Kõik selleteemalised avaldused tunduvad (eriti viimasel) ajal rohkem või vähem politiseeritud olevat. Olgu kohe ära öeldud, et ma ei kuulu ühtegi erakonda. Aga mulle kohe üldse ei meeldinud riigipoolne hoiak Monika tormi päeval. Esiteks,  tõepoolest teavitati meedias tormi tulekust ja soovitati võimalusel koju jääda. Just nimelt võimalusel . Ärgem unustagem, et torm aktiviseerus vähemalt Põhja-Eestis just õhtupoolikul, mis langes kokku inimeste töölt-koolist-lasteaiast kojuminekuga. Ükski tööandja ei kuulutanud, et ohtliku situatsiooni tõttu peatame töö vms. Jah, olid mõned koolid, mis reedel, tormijärgsel päeval kuulutasid välja tormipüha.... ja ikka see abstraktne teade Päästeametilt INIMESTELE... et püsitagu kodus. Ehk siis  - masust räsitud Eesti tööandjal tekkis taas šanss lugeda päid, kes  tublimatena olemas ja kes memmekatena kodus. Või pole töötavad inimesed NEED INIMESED. Teiseks tuli vähemalt ...

Õpin-õpin. Kohati täiesti suure mõnuga. Muidugi on ka tüütumaid kohustusi, ent jaa - mis seal salata... tajun, et eelnev töö- ja elukogemus suureks abiks ning seetõttu saavad mõningad kodused ülesanded lõpule viidud mängleva kergusega:P Väärtuslikud on ka hetked uute inimestega - teiste üliõpilastega. Vandeseltslaslastest vandersellid ja vandenõulased:) Kodust õpipäeva ära kasutades käisin täna koertega metsas. Puudersuhkrut meenutav lumi sahises..šahh-šahh. Ja sinine oli olemas! Selline, mida üheski värvikarbis pole, peale Suure Looduse. Mõtlen pingsalt enda välimuse tuunimise peale (ka üks identiteedikriisi nähte?). Elus esimest korda olen otsustanud oma brežnevi kulmud kitsamaks modelleerida lasta. Uurisin järgi, et võimalik on kitkumisala külmutamine... nuuh, näis kas elan üle selle jubeda valuaistingu. Ja.... vist läheb juuksevärv alates homsest plaattinaks kätte ära. Näis, mis ekspert arvab sellest muutusest.

Zubin Mehta dirigeeritud Iisraeli filharmoonikute variandis on lihtsalt imeilus klavessiinipartii. Mulle isiklikult väga olulise (märgilise) tähendusega. Paljudes teistes interpretatsioonides kahjuks mittekuuldav ja esiletulematu. Itzhak on võrratu niikuinii. Ma ikka olen siin juba kelkinud, et 2005.a õnnestus mul  Torontos tema Talve otseesituses kuulda?:)

Paar nädalat tagasi Tallinnast Lissaboni sõites oli rohi veel roheline ja taevas... no ei olnud sinine, hall oli, aga ikkagi.... Nädalapäevad hiljem südaööl Lennu Jaama jõudes terendasid igal pool suured lumekuhilad. Müncheni lennujaamas valitses paras segadus, hiljaksjäänud lennud, närviliselt ringisaaliv rahvas. Igatahes kodulinna ma sain ja taksojuhi abil õnnestus ka koduväravani välja tuuritada. Mulle meeldib lennata. Õigemini... see aeg, mil oma mõtetega kahekesi olen. Lennukis on see võimalik, sest suurt tarka midagi teha pole. Jõudsin ka konspekte sirvida, ent kogu reisi kestel lugeda on tüütu. Lissaboni tööreis oli sedavõrd tihe, et linnaga tutvumiseks jäi aega vaid viimane, äralennuaegne õhtupoolik. Kaunis linn, väga erinevate arhitektuuristiilide mikstuur. Kuidagi vaba ja hubane tundus samuti - pisikesed "kodu"baarid, suitsetamiskeeluta, mõnuga tänavakividel istuv ja lobisev noorsugu, kitsad ja mägised vanalinna tänavad. Ürituse korraldaja oli organiseerinud ühe ...