Vist J.-P. Sartre on öelnud, et "...Põrgu - see on teised inimesed..."
Minu jaoks on kõige põrgulikumad hetked seotud lähedas(t)e inimes(t)ega. Kõige taevlikumad ka. Miks see nii on, et tohutu raske on lähedase inimese sigadusi mittesallida? Kui kõik on nii ilmselt selge niigi...
Miks on nii, et ma tunnen end hoopis ise süüdi... et ärritusin või ei osanud sigadusi ennetada? Ja samas tunda, kui väga väsinud ma sellest põrgust vahest olen... ja tegelikult ei ole mõtet. Või on siiski?
Sellised tundmused on tõeline põrgu...
Väljapääs(e) on, ent kas olen küllalt tugev, et välja murda... Ja kas üksindusest väljamurdmine võib tähendada, et sinna langeb keegi teine. Keegi, kes pole piisavalt tugev, et sellest välja murda. Selles on küsimus.
Minu jaoks on kõige põrgulikumad hetked seotud lähedas(t)e inimes(t)ega. Kõige taevlikumad ka. Miks see nii on, et tohutu raske on lähedase inimese sigadusi mittesallida? Kui kõik on nii ilmselt selge niigi...
Miks on nii, et ma tunnen end hoopis ise süüdi... et ärritusin või ei osanud sigadusi ennetada? Ja samas tunda, kui väga väsinud ma sellest põrgust vahest olen... ja tegelikult ei ole mõtet. Või on siiski?
Sellised tundmused on tõeline põrgu...
Väljapääs(e) on, ent kas olen küllalt tugev, et välja murda... Ja kas üksindusest väljamurdmine võib tähendada, et sinna langeb keegi teine. Keegi, kes pole piisavalt tugev, et sellest välja murda. Selles on küsimus.
Comments
Tead, mis on nende inimeste fenomen - oma tegutsemistes on nad süütud/süüdimatud. Ja see teeb üsna võimatuks neile selja pööramise. Sest vaatamata nende (laastavale) mõjule lähedastele, ei ole nad ju pahatahtlikud, omakasupüüdlikud, ahned jne.
Ju selle pärast me nad kunagi muu jama hulgast välja valisimegi!
R
PS eelmised kolm mõtestatud täppi tegin ka mina, sest ei oska blogivärki kasutada.