Kõigest ja ei millestki

Hõre olemine. Õnneks on Tema olemas ja toeks. Koos saame  isegi naerda ja üleüldse on kerge ja õhuline. Nii hea on soojust tunda... pärast külma, tardolekut. Kust elusäde lahkunud. Olen praegu talus talitamas.  Saan kutsude ja hopsidega toimetustest palju-palju jõudu ja energiat. Ükspäev käisime Tema ja tüdrukutega isegi tuhamäel jalga soojaks sõitmas. Tema ja üks pliks lauaga ja mina teisega suuskadega. Tüdrukutele oli see esimene kord taolise alaga kokku puutuda. Elevust jagus. Hirmu ka, sest läksime ikka kohe tõstukiga tippu, kust siis vaja alla tulema hakata. Aga mõlemad sirtsud said hirmust võitu. Läbi lörtsisaju tagasi tulles olime kõik väsinud, ent õnnelikud. Minul ka vaid tuul kõrvade vahel vihisemas. Seda oli vaja... Teen täna kirjatööd, hubane pannkoogihommik selja taga.  Luban endale aeg-ajalt puhkehetki.  Mõned asjad on klaariks saanud. Näiteks see, et ülejäänud elu hoian end soojuse ligi. Ei otsi seda enam sealt, kus seda ...

Kõik me kõnelused on täidetud Taaduga. Selline tunne on, et ta on ikka haiglas... raske küll, ent teadmine, et ta tuleb tagasi.  Kui kohalikke inimesi kohtame, siis kõik meenutavad kui tore mees ta oli. Käisime emaga ujulas ja saunas. Hästi puhas ja meeldiv paik. Natuke kooliaegset mälestust ka helesiniste kahhelplaatide näol. Basseinivesi  5+ puhtusega. Kõik ühiskasutatavad ruumid samuti, Tegin lõdvestavat ujumist miski veerandtunni jagu -mõõõõõõnus! Peaka hüppamine lõi vere ringi käima. Emale ka väga meeldis. Kindlasti lähme veel. Täna saan jälle teha midagi, mida pole pikka aega teinud! Siuh! Säuh! Poodi :)

Tänane lumevalgus saab lisa. Ennelõunast saati sajab pehmet valget lund. Emaga vestlesime. Kõik ümbritsev ju meenutab Taadut. Leidsime, et paljuski oli isa meie praeguse tervishoiusüsteemi ohver. Kõik võinuks lõppeda teisiti. Mõned väärtuslikud aastad juures... Lõppude-lõpuks oli isa täiselujõus kogu suve ja takkapihta veel sügiselgi. Käis ühest uuringust teise oma kõhuvalule põhjust otsimas. Isegi haiglas oli paar päeva novembri alguses... Leiuta. Kõige olulisemat uuringut ei jõudnudki ära oodata, ka tasuliste uuringute järjekord ulatus järgmisse aastasse. Valutas... ja ta kannatas. Pettumus ja usalduse kaotus. Ema toidulauale on  nüüdseks siginenud aluseline vesi . Ise olen oma toitumisharjumusi ammu muutnud. Ent lisaks püüan oluliselt vähendada apteekides müüdava tarbimist. Mõtlemine. Liikumine. Õigete inimeste lähedus. Usun nende kolme  tervendavasse koosmõjusse. Ema palus mul täna hommikul ahjupuid pisut peenemaks lõhkuda. Et ma võtaksin väiksema kirv...

Taas on tulnud õige mitu "ma pean"   kohustust. Egas selles miskit halba ole  - vast isegi hea, et mu päevadel mingi raam praegu. Ei lase ära libiseda. Emaga särtsume vahepeal, sest lein teeb inimese ülitundlikuks absoluutselt kõige suhtes. Ka see on omamoodi hea. Pole nullsignaali ohtu. Käisin eile ujumas... kohalik veepark on 20 min sõidukaugusel. Vahepeal puhkasin... ja kohe meenus, kuidas isaga üle järv ujusime. Võidu :) Hommikuti puhastan puusöega hambaid. Ema õpetas - ütles, et mu hambad on kuidagi kollakamaks läinud. Pingutan. 14.01 oli NO99-s üks mu lemmikfilme . Siiani puudutab. Triloogia parim osa.

Tänane hommik tervitas koheva lumevaibaga. Ärkasin aeglaselt nagu maal kombeks... Ema askeldas juba pliidi ääres. Tegi pannkooke. Sõitu ei tahtnud tulla ja jalutama samuti mitte, Ise ei suutnud küll kiusatusele vastu panna... kahlata värskeltsadanud lumes. Retk kulges mööda tuttavlikke kohti. Kõik on kuidagi väikseks kokkutõmmanud. Suur suusamägi, kus kunagi ema suusa murdsin. Mäletan, et ei julgenud tükk aega koju minna. Proovisin meeleheitlikult nuputada, et kas saab  murdunud otsa kuidagi  tagasi kleepida või naelaga lüüa :) Vanast kodust läksin mööda - meenus aknatagune kirjutuslaud, kus ema tavatses vihikuid parandada. Avastasin et internaadimägi, kust lossimägedeni liugu lasta sai, on suletud - eraomanduses. Sumasin läbi metsatuka Rahvasteparki. Ühtegi hingelist ei olnud. Vaikus, vesi tammitaguses kohisemas. Kusagil rähn toksimas. Ikka väga ilus. Temale lisaks on mu ümber sugulased. Veri on paksem kui vesi. Meid, isapoolseid sugulasi on Eestis vä...

Elu kulgeb hetkel enamasti L-Eestis, vanematekodus. Aitasin emal matuseid ettevalmistada, paberiasju ajada. Matused kukkusid välja ilusad, kui üldse võib sellist sõna kasutada... Isa tahtis tuhastamist. Rääkisime sellest paar aastat tagasi tema sünnipäeval. Üldsegi mitte morbiidselt, vaid kuidagi nagu muuseas tuli jutuks... Ta nimetas veel ühe väga erilise koha, kus ta heljuda tahaks. Seal, kus Väike-Emajõgi Võrtsjärve suubub. Teen majapidamistöid. Räägime ja siis poeme jälle vahepeal oma urgudesse ning tegevuste juurde. Pärast matuseid olin mõned päevad linnas käimas. Patsutasin koeri ja hobuseid. Kraamisin ja pesin pesu. Kirjutasin äriplaani. Otsisin pidevat tegevust. Vaid autoroolis murdusin korraks. Oigamine aitas, kusjuures. Sain kõhuvalust vähemalt lahti. Magan heitlikult nagu emagi. Mõni päev on lihtsam, mõni päev raskem. Tema on mulle väga-väga toeks olnud. Korraldas kinoskäigu . Armsad pisikesed üllatused, mis mul suunurgad ülespidi vedasid. Mu lemmikmaisu...

Sel päeval hakkas lõpuks ometi tasapisi lund sadama. Eelmisel päeval püüti Isa äratada. Suunati sondi kaudu vett makku, Et kas hakkab läbi käima või mitte. Habras lootus, mis 1.jaanuaril ka arstide suhu puges võttis paraku vastupidise suuna. Isa suri operatsioonijärgsest koomast välja tulemata 15.59. Mõistusega ju tead... keegi meist pole igavene ja et see päev koidab. Aga süda pole kunagi valmis. Klassivend-jahikaaslane kirjutas tröösti. Heli, kullake, sain justsama teada, et Su paps on nüüd taevastel jahimaadel.  Ma ei tea,  millised need on, küll tean, et siiajääjatel on selle teadmisega raske. Soovin jõudu ja selget teadmist, et nii on olnud ja on edaspidi ja et nii on õige,  et vanemad ees ja meie millalgi järgi.  Kurb on niikuinii.  Ilus-helged-lõbusad mälestused aitavad edasi. Meenutage neid.

Mõtisklesin täna Triangli soovi üle. Rahust.  Tasakaalust. Harmooniast ja selle leidmise püüdlustest. Sattusin lugema aastalõpuintervjuud Tõnu Õnnepaluga, kus ta muu hulgas ütleb järgmist: "...Iga inimese elu on tema enda jaoks. See ei ole kindlasti tühine. See aeg, mis meile on antud elamiseks ja mis tuleb ära elada. Kuidagi on ju selline tunne, et miskipärast me siin oleme, mitte päris niisama... ... elada just nimelt nii, et oleksid rahulikum, rõõmsam ja õnnelikum. Aga see ei tähenda, et sa peaksid seda ilmtingimata kogu aeg saama olla. Ei maksa unustada, et elu on ikka draama ka. Õnnetust on ka vaja. Ka masendust ja kõike muud. On justkui asjad, mis tuleb siin elus ära teha ja ära kannatada. Kui need jäävad tegemata, siis lõpuks kibestud. Ma loodan ja usun, et kui need saavad tehtud, siis on hästi, siis ongi rahu. Saatus, aga mitte ettemääratus, vaid nagu ülesanne. Sellest saab muidugi kõrvale hiilida, tegeleda kõrvaliste asjadega ja olla kogu aeg rahulolematu seejuures...