Kõigest ja ei millestki

Mul on täna puhkepäev. Hakkasin seda juba eile õhtul tähistama. Hea, et on olemas sarnase muusikamaitsega hobuinimesi - kui ma poleks Urmasele Mozarti ja Theo talveraudade asjus helistanud, poleks ma tõenäoliselt ka eilsele Pink Floyd`i tribuudile sattunud. Pink Floyd` toob mulle alati ühe virvenduse meeltesse - aasta 1987.a, esimese kursuse lõpp, pelmeenid ja 9-korruseline ehitusjärgus Lasnamäe tornelamu. Mu kursusevend kutsus pärast loengu lõppu oma õe korterisse  muusikat kuulama. Eriliselt meeldejäävaks muutis selle käigu fakt, et õde ei olnud veel korterisse sisse kolinud... sest korter asus 9.-ndal korrusel.... sest majas ei töötanud veel lift. Pelmeenid söödud, hakkasime The Wall`i kuulama. Kursavend rääkis taustaks lugusid Pink Floyd`ist ja The Wall`i kontseptsioonist. Väga psühhedeeline värk, ühesõnaga. Eilne kontsert oli emotsionaalne. Olin üllatunud tohutu publiku üle. Lisaks hall- ja kulupeadele hulgaliselt noori. Kaks lugu tõid pisarad palgele. Mitte ainult ilusa mu

Emotsioonid libisevad üles ja alla. Alates eelmisest nädalast muudkui juhtub ja juhtub... Loomulikult mitte ainult superstaari saatest ei tahtnud ma rääkida:) Meeled on ergud ja turvalisse kõrvaltvaataja rolli ei saa end ka parima tahtmise juures jätta. Märksõna - inimsuhted ja mina. Ahjaa, ma ikkagi ei tõtta EMT lepingut lõpetama - mitte ainut Anne ennistamise pärast saatesse, vaid mulle oli inimlikult sümpaatne nende pressišefi selgitus toimunud kohta. Ei mingit hämamist ja nämmutamist, vaid minu jaoks aus ja läbipaistev selgitus... et piinlik eksitus, inimlik viga. Ja seda enam, et mõistsin et pressišefi näol on tegemist sümpaatse blogijaga, kelle ülestähendusi  sageli ja suure poolehoiuga loen:) Niiet - blogimine on jätkuvalt arvamuskujundaja. Vähemalt minu jaoks. Ikka see igivana "meie" ja "nemad" ning sootsiumi teema.   Anne Arrak - With or Without You Anne Arrak | MySpace Video

... sest see firma on osutunud saamatuks. Ei mina ega mu sõbrad  ei saanud välja helistada superstaari valikul. Paraku oli meil kättesaadav vaid emt teenus:( EDIT: Ma olen tõsiselt nördinud ja kuri. Kuidas saab kogu hääletussüsteem selliselt toimida? Kui helistasin numbri valimisel saadud veateate tõttu  klienditeenindusse, sain vastuseks a la oleme rikkest teadlikud ja tegeleme sellega  ei ühtegi soovitust vms. Hiljem sain teada, et sms oleks pidanud saatma - see toimis.  Haige värk, no tõesti.  Selge ju see, et hääletajateks enamuses tuttavad/pooltuttavad, kes palehigis kõnede arvukust tõstavad ja tasulisi numbreid nuumavad. Igatahes - nüüd on see saade läbi ja huvi kah kadunud, sest mind ainsana paelunud lauluhääl langes tänasega välja. No ja neid, kes ikka suisa tertsiga mööda panevad ja  Rein Rannapit vaimustavad, neid ei suuda mina kahjuks kuulata. Ei suuda, näe, uskuda et "küllap ajapikku neile õigetele nootidele pihta saab". Kes mööda möögib, see enamasti jääbk

... on taas saabunud. Tänu kellakeeramisele on õige pea käes aeg, kus tööle-kooli minnakse hommikupimeduses ja koju saabutakse õhtupimeduses.  Ei mingit päevavalgust  neile, kel töökoht siseruumides! Elu nagu kotis. Olin taas mõned päevad Luxembourgis. Lendude vahel  ja üksildasi õhtuid hotellis veetes, sain segamatult lugeda. Fr. Nietzsche "Ecce Homo": "... Istuda nii vähe kui võimalik; mitte usaldada ühtki mõtetet, mis pole sündinud vabas õhus ja vaba liikumise viljana - mida ka musklid poleks pühitsenud. Kõik eelarvamused tulevad sisikonnast.  - Toas istumine - nagu ma juba kord olen öelnud - see on see päris patt püha vaimu vastu. /.../ Mul seisab silme ees juhtum, kus väljapaistev ja vaba eelsoodumusega vaim ainuüksi klimaatilise instinkti ebapiisava peenuse tõttu ahtaks ja arglikuks, piripotiks ja spetsialistiks sai..."" Täna, oma tavapärast blogide ringi lugedes märkasin, et väga mitmetel rõhub hetkel töökoormus täiega peale. Pole minagi ming

Meil on kaasaga mitmed huvitavad jututeemad õhtuti üleval olnud. Sügissumeduse värk... Algklasside tööõpetuse tunnid näiteks. Meenutasin, et olin tööõpetustundides tõeline õnnetusehunnik võrreldes oma eakaaslastega. Kõik algas tavaliselt sellest, et unustasin võtta kaasa: tühjakspuhutud munakoore, kastanimunad, liimi, käärid, värvilist paberit, tühje tikutopse jne jne. Orto liim kippus mul pidevalt ära kuivama ja tükki minema - tikutopside ümber kleebitud paber kippus kas mittenakkuma või siis pressis liim igast praost välja... Kõige õudsam oli veel konstruktor! Selle papist karp kippus ära lagunema ja kõik vajalikud mutrid/poldid välja laiali jooksma. Tulemuseks oli  see, et konstruktori juhendis kujutatud tulemuseni ei õnnestunud mul jõuda:) Käeline tegevus nõrk - öeldakse  vist selle kohta. Tööõpetuse hinded enamasti toetasid seda ütlust... Aga vot ei olnud tegelikult nõrk!:) Mulle meeldis lapsepõlves meisterdada küll (huhh, milline sõna... koheselt meenub ük Rein Raua poolt

Mu tänane postitus on seotud tänavuse superstaari valimisega, mille karuselli olen omatahtsi kinni jäänud. Põhjuseks: hea hääl ja anne ning armas hing. Ja kuidas ma seda väljendan? Ikka tulevase staari supportimisega kommenteerimise, häälte andmise ja reitingu üleskerimise näol:) Pole üldse kerge, teate. Sest samasuguseid meeleheitjaid tundub kõvasti olevat. Ma ei sekkuks kuidagi, kui ei usuks Anne anne`sse ehk andesse . Asi ongi selles, et suure muusikasõbrana leian, et ta on kuradima hea. "Kuradima"  seetõttu, et  mul on omalaadne kriteerium hea laulja hindamiseks. Selle seletamiseks võib tuua näite iluuisutamise paarissõidu või üksinumbrid. On uisutajaid, kes juba pikalt enne hakkavad märku andma, et VARSTI TULEB HÜPE, uisutades ühel "allüüril" (sry, hobustega tegelemine jätab oma jälje) ja kõõritades pikemat aega üle õla. Sama lugu on enamiku lauljatega - nägu tõmbub valuliselt krimpsu, suu läheb kurgumandliteni lahti - here i come.... Väkk! Mina isiklik

Üle mitme päeva sai hobused täna ilma tekkideta koplisse saata. Sügisvärvid. Kel vähegi võimalust, minge täna metsa! Lihtsalt... nii ilus on. Tahaks jagada:) Ja seda laulu tahaks ka jagada . Traagiliselt ja dramaatiliselt kaunis. Tänane my cup of tea.