Kõigest ja ei millestki

Ärkasin täna öösel karjatusega - nägin hästi selgelt, et hoidsin süles rotti. Ebanormaalselt kogukat. Ta vaatas mulle anuvalt/lipitsevalt otsa ja sirutas end selili, et teda silitaksin või nii... Surusin vastikustunde maha ja puudutasin teda, mille peale ta end vongeldes mööda mu kleidi serva maha rabistas... See kõik oli nii selgesti tajutav. Õudne. Olen täheldanud, et kui arvan end armastavat.... tulevad öised painajad. Korduvate unenägudena. Justkui annaksid märku, et ma pole valmis. Ei oska. Võõrkeha. Seekordsele rotikujundile võib mistahes selgitusi otsida. Loodan, et tegu oli viimasel nädalal üleelatuga... kalli inimese sõbra lahkumine, tema katkiolekust tingitud sööstud kaosesse,  politsei kinnipidamine, auto mõlkimine, uued inimesed mu elus... Mitte taaskordne märk sellest, et armastust polegi olemas. Tugevamaks  ja puhtamaks tuleb saada. Seljatada kummaline äng.. nagu viirus , mis rotina sisse pugenud ... Lahkunud inimese sõnad mulle nädalapäevad enne... et mi...

"...Heli oli enneM kui valgus..."  K. 24.08.2015 Nii on kirjas ühe raamatu tiitellehel. Kas see tähendab kõike või mitte midagi?

Käisime eile, päikeseloojangu aegu ühes sadamas, kuhu oli kirjutatud nimi, mis päris ja olemas olnud. Lihtsalt rajas miskit. Vormistas ära. Tegi, mitte ei lubanud. Midagi ehitada ja rajada on mõõtmatult raskem kui ... lõhkuda. Mõnesse meist on destruktiivsus sisseprogrammeeritud. Otsides vastuseid ...lõhkuda ennast ja teisi... uppudes iseenda kujutluspiltide sohu. Neisse, mida pole kunagi olemas olnud ja ei saagi olema. Jaks kaob hallisegusele ollusele, fb ja interneti "läbitöötamisele". Illusioon vaid. Silmamoondus. Tõega silmitsi seismine võtab tugevaimalgi põlve värisema. Aga see ON kangelastegu ... kui vähemalt soov ja püüe on olemas. Mitte vaid metatahe ja demoversioon - kellelegi midagi pseudotõestada. Siis pole elu asjatult elatud. Usun sedasi. Tõeni jõuda saab vaid üksi. Ei saa vastutust/otsustamist/süütunnet kellelegi veeretada. Kaela tuleb painutada, et enda sisse vaadata. Kangekaelsusega ei taha see õnnestuda... kui just akrobaadi võimeid pole.....

Sain mõni aeg tagasi R.-ga kokku.  Armumise teemal ta enam niiväga homeeriliselt ei naernudki. Tunnustas hoopis mu head rühti ja säravat olemist. Kevadel sain ühes hüppetunnis kergemat sorti vigastuse. Mingi side põlve juures hakkas haiget tegema. Olin üsna hirmul... et kas tõesti on mu naudingutel lõpp. Aga õnneks saan enam-vähem kõike stange ääres teha. 4.-nda positsiooni plied on veits valusavõitu ja hüpetest hoian end hetkel eemale veel. Augustikuus olen taas vaikselt pihta hakanud. Oktoobris ootab lainetants . Näis, mis ja kuidas seejärel edasi. Hea on tõdeda, et olen kahe eelmise hooajaga kogenud kõike, mis nemadki. Loomulikult mitte nii filigraanselt, sügavate painete, välispidisuse ja  kiirete tempodega. Eesmärgid ju erinevad. Sel hooajal on mu eesmärk ikkagi välispidivuse suurendamine ja poolvarba tugevdamine. Pointe st unistan otseloomulikult ka. Aga ikkagi tahaks enne puusast lahtisemaid jalgu... Tasapisi. Pisitasa.

Kui hea on vahest ärgata teadmisega, et tulev päev on taimede päralt. Olen aia eest hoolitsemise unarusse jätnud. Kastnud vaid. Sellest hoolimata rõõmustavad taimed rohke õitsemise ja andidega. Tuulte ja päikese lõõsas on  küllus ja ilu kangelastagu suisa... Tänavu sain esimest korda maitsta oma aia kirsse. -  Aromaatsed.  Vaarikaid on jagunud, maasikatest rääkimata. Kurke, tomateid, ürte punest basiilikuni, suvikõrvitsat, sibulat, küüslauku...  Hernestele ja tillile on konkurent vesiroti näol. Aga mõistan tema varumiskirge. Mis seal`s ikka - katsume ühte aeda ära mahtuda.  Kuigi... tillipeenra  teine külv kaob mutimullaauku. Tark loom... ootab saagi valmimiseni ja siis hakkab varrelt maha hekseldama.  Taadu ja Vana juures L-Eestis juhtus selline lugu, et isegimõned tulbid kadusid...varred augu ääres reetlikult terendamas. Ema naeris, vot kus viisakas loom! - viib paarilisele lilli! :) Õhtul...lesin vist meremehesõlmega võrkk...

Tean mitut inimest, kel suviti unega raskusi. Mul on ka olnud... Looduses toimub nii palju ja tundub patuna seda lihtsalt maha magada. Täna on meie pärast. Olen segaduses viimastel tundidel, päevadel. Ei tea, mida mõelda või öelda. Armastust verbaliseerida pole vist kellelgi õnnestunud... Seepärast ei teagi me väga täpselt, mis on armastus Tunneme, jah, seda küll. ****** Mu lapsepõlvekaaslane kaotas äkksurma läbi hea sõbra, armastuse. FB-s jagas ta lahkunu viimaseid sõnu talle. Tundsin armastuse ära. Paljud elavad oma elu nii, et ei kuule ega tunne eales. Armastus on surmast tugevam. Mul on õnn olla õnnelik. Mitte sellest et, häid asju ligi. Mitte sellest et, laen on läbi. Vaid rõõm olla osanik. Sinu päevast mis nii sinulik. Sinu vaimust mis nii täiuslik. Õnn jagada Ning olla Jagamisest tänulik Õnn on öelda tahan tahta armastuse igavik. /Mehelt Naisele/

Vormsil käidud nagu niuhti!  Ei teagi täpselt, miks... ent see saar pole minu jaoks. Eestimaal on tohutult palju võluvaid kohti, kus uued algused terendamas. Vormsi on kuidagi lõplik. Liiga palju liiklust ja müra minu jaoks. Suisa rusuvalt... kandes endas  märke kuni ühe õnnetu elulõpuni (rannikult leiti uppunud hing). Masininimesed on saare avastanud ja omastanud. Ikka mõtlen, et miks on inimestele vaja niipalju lärmi... mida vaigistada püütakse? Nojah, kõik ei peagi olema vaikusesõltlased, ent siiski... monotoonne tümakas ja pidev "punn põhjas" olek on minu jaoks tappev, suisa väljakannatamatu. Või siis... katkematu jutuvada, lamin - täpselt sama efekt. Välja elada saab ka madalama heliintensiivsusega. Kui on midagi öelda... Kodus võtsid mind vastu mu flegmaatikutest kaukad, mõnuga suuri sabasid lehvitades. Vihisedes läbi vaikuse. Kasukate silitamine šahh-šahh, Bonhami südamepõhjast tulnud mõnuohe.  Milline heli! Alles kodus magasin välja. Puhas ja se...

Tookordne Rooma oli vabam. Nojah, päris töövabalt ei olnud varem käinudki... Metrood seekord ei kasutanud, sest maa peal oli nii hea! Olgugi, et ligi 40 kraadi sumedat kuumust. Ikka sellist, mis kaunitest akveduktidest vett otsima ja tänavakohvikutest proseccot rüüpama pani. Avastasime, et Rooma rahaühik on 20.-  Alla selle me toolilt püsti ei saanud. Esimese õhtu kogemuse järel vältisime plasttoole. Jalgade ühinemise koht hakkas lihtsalt keema. Rooma on võrratu!  Mu arm ei raugenud, vaid kasvas üha... Ma lihtsalt tunnen end ses linnas tohutult hästi. Koduselt. Vabanenult. Imetlusväärselt. Miski mõjub ja kirgastab nii võimsalt... * külaliskorter 16.sajandist, kõrged laed, aampalgid, vannitoast vaade terrassile ja punastele kivikatustele.. ** paadisõit Villa Borghese`i aias oli kaunis *** Akordionist, kes ilmus eiteakust viimasel pärastlõunal **** Akveduktid, mida silm harjus leidma, et kõrvalesti niisutada (väga hea nipp värskendamiseks!) ***** Südameheadus. Sooja...

Olen märganud, et kangesti püütakse suhteid korraldada. Sõprade, tuttavate, psühholoogide, terapeutide,  meedia, ühiskonna poolt.  Sõbrale raamatupoes sünnipäevakinki valides avastasin, kuis on lademes eneseabiõpikuid, juhiseid, suunanäitajaid... lõputu hulk, teate! Kuidas nüüd öelda nii, et mitte isekana näida... no aga ei vaja abi. Teps mitte.  Miks peaks inimsuhetes valitsema kellegi kolmanda isiku deklareeritud korrastatus? Kellele see hea on? Minule küll mitte ja kaldun arvama, et ka mu lähedastele mitte.  Olen sedameelt on sügavalt isiklik asi oma suhteid korraldada.  Ise oled nõunik ja vastutaja. Kuidas teisiti saakski?  Kuidas siis muudmoodi täisväärtuslikult elada?

Ülistan tänavust suve. Lopsakas ja viljakas. Palju rohelist...kullaläikeline ka siis, kui päike pilve taga. Eriline sära on looduses. Taluaia  kirsi- ja ploomipuude vilju saan esmakordselt maitsta. Kannavad. Ürdiaed vohab... mustsõstra oksad on lookas, maasikaid ja vaarikaid olen maitsnud küllastumiseni... Kõik vohab ja kosub kuidagi omasoodu, ilma teabmissuure pingutuseta. Ei ole eales end paremini tundnud kui tänavusel suvel.  Harjutan ja harjun.  Kõik on kuidagi loomulik, draama puudub. Hetkel Igavese linnaga taaskohtumise ootel.  Seletamatu õrnusega mõtlen . Pieta.