Kõigest ja ei millestki

Laulu- ja tantsupeo nädalalõpp.  Elan omadele kaasa... telekas. Muidugi on kohapeal vahetum, ent siis juba osalejana mitte pealtvaatajana. Või tugiisikuna, kel soojad kapukad, söögid-joogid seljakotis. Seega, eks elu näitab mis tuleb. Ehk lähen veel tantsuplatsile või laulukaare alla. Lastelaste tugiisikuna publikus olek pole ka välistatud.  Eks kõigeni tule jõuda-elada, tasapisi. Pisitasa. Ilmad on tänavu heitlikumad.  Pole veel merele jõudnud. Läänetuulega lainetesse hüpanud, seda küll. Aga SUPitanud pole. Külmakartlikkus, mis muud. Rannamajas on kõik sobilikud riided pidevas kasutuses...tormikatest kuni bikiinideni. Isegi talvine sulemantel,mida hellitavalt magamiskotiks kutsun. Sellesse rõivastunult tavatsen õues hommikukohvi juua ja puid ning ilma silmitseda. Pole halba ilma, vaid valesti valitud riietus... Igatahes, otsustasin teha väljamineku ja tellisin kalipsotootjate viimase sõna ehk e-bomb kalipso, et peatselt kallikese lainetesse kiikuma minna. Kutse ja tõmm...

 Ida sünniaastapäeval aprilli lõpus sai rannamändide vahele tema puu. Algselt tahtsin tema mälestuseks istutada mõned valged rodod, ent kui nägin seda puud , siis tekkis hoopis teine idee. Hakkan istutama puid, meenutuseks. Püüan leida (subjektiivselt muidugi) sarnasusi inimesega, keda puu meenutab. Ida oli ebamaiselt leebe ja vastupidav. Tema tumepruunid silmad särasid kuni lõpuni.  Tõin ema nädalalõpus sauna ja piibelehti nuusutama, näitasin ka hondot ja rääkisin kontseptsioonist lähemalt. Talle meeldis. Milline on ema puu? Laevaehituses oli emapuu kõige sirgem ja tervem mänd. Vanust pidi ka jaguma vähemalt 250 aasta jagu... Huvitav, kuida nad ometi teadsid puu vanust? Vend on mul metsamees ja ütles, et meie rannamännid on vähemalt 150 aastat vanad, et vaadata tuleb pikkust ja korpa. Leidsin interneti avarustest, et Eestis peeti mastimetsades (laevametsade) üle arvestust juba alates 17.sajandist. Meie suguvõsa kohta on sajand nooremad andmed. Kõhedaks teeb, kui vähe peetaks...

Pühapäevahommik tervitas vihma- ja lörtsisajuga.    Kohvimasin nõudis katlakivieemaldust enne teenuse (loe vahukohvi) osutamist.  Lörises,puristas nurgas ja kuniks pikk puhastusprogramm läbitud ning kohvinauding käes, oli sadu lakanud  -  taevas taas sinine. Läänetuul, miski 3-4 m/s.  Eile oli saunapäev. Ema sai esimest korda sauna. Oli tragi, käis keppide abil rannas ja tagasi. Kiitis, et kui hästi talle siinne õhk mõjub.  Tuul puhus juba eile läänest ja oli kaunikesti tugev, 10-12 m/s. Leidsime lastega luidete vahel tuulevaikse koha, kus mängida. Lõbu laialt! Mõni aeg tagasi viisin emale lugeda Lilli Luuki "Ööema". Rääkisime, et meil mõlemal on mälestus, kuidas rabas jõhvikal käisime, udus ekslesime ja tundsime hirmu laugaste ees. Uutel põlvkondadel see puudub. Näiteks pojal sellist hetke lapsepõlvest meeles pole. Saatiks siis lastelastel. Õhtune päikeseloojangu meistriteos. See päev jääb meelde. Ema tõdes sama ja meenutas üht ammust sõitu isaga Vilj...

 Kui mujal Eestis valitses ühtlane hall, siis siin sinetas kuni pärastlõunani. Lõunapausil tegin metsatiiru. Püüdsin vaheldumisi sörkida-kõndida, et talvel kogunenud kilosid allapoole raputada.  Tema juurde jõudes kohtasin vähemalt kolme kolmnurka. Lagled. Aga olen näinud ja kuulnud ka põldlõokest, merikotkast, kaljukotkaste paari. Esimestena tulid ikkagi luiged, ikka 4-5 koos, suurim parv võis olla suisa 100-pealine. Niipea, kui kallas jäävaba ja 15-20 m/s tuul toiduvood liikuma lükanud.  Enamasti puhuvad siin edela või läänetuuled. Mu lemmik on loodetuul. Eile ta just ilmus, värske ja karge. Hoopis teised hääled ja lõhnad kaasas. Pani lained harjumatus suunas liikuma.  Kalamehed istutavad võrke suisa randa, et saaks kahlajatega ligi. Tuuletus ehk "pleki" aeg nüüd mõned päevad jälle, kui yr.no prognoosi uskuda.  Varjupaik. 

  "There is a kind of sadness that comes from knowing too much, from seeing the world as it truly is. It is the sadness of understanding that life is not a grand adventure, but a series of small, insignificant moments, that love is not a fairy tale, but a fragile, fleeting emotion, that happiness is not a permanent state, but a rare, fleeting glimpse of something we can never hold onto. And in that understanding, there is a profound loneliness, a sense of being cut off from the world, from other people, from oneself." Virginia Woolf

Heaolemine on olnud ja ilmselt ka veel ees... Kõik on toimunud kiiresti. Sündmused. Unistuste täitumine Mul on vedanud. Tohutult. Sain emaga koos olla paradiisis.  Tegime koos kurke. Ta sai ka esimese duši võtmise õiguse.  Plaatija Andrese käte alt tuli tõeline meistriteos ja sedavõrd kiiresti, et võttis ahhetama.  Paradiisis aega pole ja seda tajus ka ema. Leppisime kokku, et teeme ka edaspidi neid hüppeid.  Ema andis mulle üle üle 80-aastase laudlina Idalt. Hallikaks pleekinud, roosidega. Septembris saame mitme põlvkonnaga sellelt pidusööki nautida. 

 Leidsin FB-st, eks keegi veel planeedil Maa on sarnases seisus ja tahtis ning oskas sõnastada... AGING.... You grow old, they told me, you are no longer you, you become distant, sad and lonely. I didn't answer... I don't get old, I get wise. I stopped being what others like me to become, but what I like to be. I stopped seeking the acceptance of others and accepted myself. I have left behind the lying mirrors that deceive mercilessly. - No, I'm not getting old. I just become more selective with places, people, customs and ideologies. I have let go of attachments, unnecessary pain, toxic people, sick souls and rotten hearts... bitterness and unhappiness are not for me, I release them for my health. I'm ditching party nights for learning and embracing insomnia. I stopped living stories and started writing them, I threw aside the imposed stereotypes. I no longer carry eyeshadow in my bag, now I have a book that beautifies my mind. I exchanged wine glasses for coffee cups,...

 Pöörasin lehte. Põhjalikult. Viimati keerasin lehte 9 aastat tagasi. Nüüd siis taas. Eelmise korraga võrreldes olen oluliselt põhjalikum, otsekohesem, suisa julm. Ei teagi, miks ja kuidas minusse niipalju vimma oli kogunenud.  Kunagi ühel matusel viibides mõtlesin, et peaks selle sündmuse eos ette lavastama. Et ei tekiks mingit otsitud olemist ja võõrloomingut.  Et paneks isegi viimse komakohani kirja, kes mu matustele on kutsutud.  r.k. ütles seepeale, et lihtsam on kirjutada nimekiri, kes kindlasti EI TOHI tulla :)  See meenus, kui viimne piisk oli karikasse kukkunud.  Kes ei riski, see šampust ei joo... Ma jõin ja sain kuraasi juurde. Plats puhtaks kõigest, mis mind pikalt häirinud. Suhted, mis väsinud, kortsunud ning silmakirjalikuks muutunud.  Kainenedes tundsin end kergelt ja vabanenuna.  Mu lähedased-omaksed on teekonnal alati kaasas. Siin ei tule kunagi lehe pööramist... nad on mu eluraamatu peategelased.

Mäletan, et aastakümneid tagasi, kui elasime täielikus elupinna ja ostukorvi vaesuses tänapäevases tähenduses... siis juhtus miskit sellist, mida mäletan surmatunnini. Abikaasa läks poodi, ostis viimase raha eest süüa ja... lillekimbu. Koos pojaga käisid poodlemas. Ta oli tollal vast viiene. Mu elu kauneim lillekimp.  Mulle meenus see lugu, kui üks oluline sissetulek kadus ja ehitustööd-materjalid nõudsid oman kümnist. Läksin e-poodi ja tellisin 2 uut kleiti. Neid proovima minnes selgus, et istuvad kui valatult. Kunagi oli üks blogi...ammuilma enne juutuubereid ja instagrammereid... üks Rootsis elav väliseestlanna demos iga päev oma riidekomplekte, mida ta selsinatsel päeval selga pani - today i`m wearing this. Väga põnev blogi oli, olin andunud austaja. Maitsekas, kõrgetasemeline, üldse mitte tüütu fotoblogi. Ta ei afišeerinud ennast, vaid riideid, jalanõusid, sisekujunduslikke elemente jms... Praegused suunamudijad ei saa ligilähedalegi. Aga kleidid (ilma minuta) on sellised:

 Mul on nüüd kaks koduigatsust.  Niipea, kui autonina ühte või teise suunda sean, hakkan igatsema kohalejõudmist. Koju.  See mäng rutiiniga...et iga kord kui lahkud, tead et tuled kord jälle .  Sätid voodi end ootama, pesed nõud, koristad... Ühest kohast teise kulgemine on nagu "trips-traps-trull" või "laevade pommitamine" - tuleb süstida rohkete rekkade vahel, aga Taibu toob mind kenasti-turvaliselt alati pärale. See hetk kui koduuks paistma hakkab... Amur ja Aura. Theo ja Elton. Kõrged iidvanad rannamännid.  Siis ma kohe tean jälle, kes ma olen ning kuhu kulgen. Vääramatu jõuga.

Esmapilgul sünonüümid.  Aga tegelikult ei ole ju.  ... võib-olla tuhande esimest ei mõisteta, lihtsalt ei mõisteta.. Arusaamist on kindlasti rohkem kui mõistmist. Arusaamine on meinstriim, mõistmine - haruldus.  Mul käisid tüdrukud külas. Mõistsime kõik üksteist. Kilone kohalik sefiiritort abiks. Kui nad ära läksid, tundsin tühjust ning igatsuse magusat valu...esimest korda siinoleku ajal. 

Olen õige mitu aega siinolemist harjutanud. Uus ja köitev. Uurime teineteist. Iga päev on erinev. Laintel on sarnane kolmkõlaline muusika nagu oli ka Vahemere ääres paiknevas kääbuslinnakeses San Vincenzos. Ookeanilainetel on pause rohkem ja ff kõlab olenevalt rannikust. Kui on kaljused madalikud, siis seda " pabahhi " ei aja ühegi mere lainete muusikaga segi. Olen paaril hommikul ja õhtul lasknud laintel jalgu paitada.  Nad tõepoolest teevad, seda... pai. Neil hetkil olen meeletult õnnelik. Kõik peatub ja lihtsalt on.  Mind on juba õpetatud teadma, mil luiged tulevad... mis suunast ja ajal. Tegelikult, siin on kõike nii palju ja koguaeg, et juhtub parim... aega pole olemas. Nii ma lihtsalt satun "õigel ajal õigesse kohta"... ja siis näidatakse ning olen alandlik vaataja-kuulaja... Mu parim seltsiline on linavästrik. Ilmselt tema pesitses eelmisel aastal ehitusjärgus maja katuse räästas. Tänavu on ta püüdnud kogu kevade vältel akekendest sisse pressida. Algul suisa ...

Ühel kevadel aastaid tagasi, käisin Kirna mõisas. Olime möödasõidul ja otsustasime sissepõike teha. Uksed olid avatud, ent hoones ei olnud ühtegi hingelist. Uudistasime ringi ja ronisime ka pööningule. Tühjad tooliread, hämarus, nagisev põrand ja õõvastav leid - ööbik oli hinge heitnud. Tagasi kevadvalgusesse jõudnuna ei saanudki rusuvast tundmusest lahti. Kogu hoonele kandus üle.  Miskipärast meenus see hetk, kui läinud nädalavahetusel käisin  lahkunud Muusikutele pühendatud kontserdil.  Igavikuline armastus, mis siis et neid pole elavate seas. Silvit ja Slavkat juba mõnda aega. Riho.  Kõigil on erinevad mälestused. Üks on ühine - Riho ei pruukinud kogu esinemise vältel kordagi pilku tõsta, ometi oli ta hääl kõikjal. Ta valitses hinge. Nii on ta paljud mällu sööbinud.  Suur ja igavikuline armastus.  Päeva käes on  nüüd käärid, ent tuvijäljed tuulepluusil jäävad.  Ka Videvikus ja Suures Roosas Tossus. Nii inglil kui sulil.  Aitäh, armastuse e...

 Hiljaaegu toimus kummaline intsident ühes majutusasutuses, kuhu pärast matka ööbima jäin.  Tagajärjeks oli ehmatus ja unetu öö. Administraator resümeeris minuga sõnavahetuses, et "küllap minusugune ei eksivat kunagi ja et ilmselt mul on olnud väga hea elu". Algselt solvas mind administraatori väide, tundus et pidas silmas mind kui lumehelbekest või siidikäppa, kel kõik kandikul ette toodud. Hiljem, rahunenuna ja puhanuna mõtisklesin aga et… tõepoolest - mul on väga hea elu. Mul on kõik, mida vajan et hästi elada.  Mu elus on palju armastust. See pole alati nii olnud, ent nüüd on.  Olen ümbritsetud lähedastest ja meievahelised suhted on suurepärased. See ei ole alati nii olnud, ent nüüd on.  Mul on ühe käe sõrmede jagu sõpru, kes on jäänud ja ajaproovile vastu pidanud. Meil on ühised väärtused. See pole alati nii olnud, ent nüüd on.  Mul on huvipakkuv töö ja piisav sissetulek, et elada sellist elu mis meeltmööda. See pole alati nii olnud, ent nüüd on....

 Olen viimastel päevadel püüdnud miskit paastumise sarnast läbi viia.  Ammu olen soovinud mainitud tegevusega katsetada ent pole tegudeni jõudnud, teisalt sain inspiratsiooni SG-lt, kelle blogi aktiivne lugeja olen.  Viimase nükke andis Simrani joogaõpetaja, kes soovitas "maksapuhastuskuul" (oleme kogu märtsi vältel maksa- ja neerupuhastuse kryasid teinud) süüa rohelist toitu.  Veepaastu ma tõenäoliselt järgida ei suudaks, ent rohelise järgi isutab praegu niigi.  Lühike plaan - 7 päeva, pikk - 40 päeva. Tundus saavutatav. Laupäeval varusin külmikusse rohelist ja voila! muutused on juba tuntavad.  Loobusin magusast ja alkoholist, lihast, kalast, vähendasin jahutooteid miinimuni (vaid 1 viilakas rukkileiba). Ka kohvi püüan tarbida väga vähe. Kruusitäis päevas. Asemele tulid sellerismuuti, kiivid, värske kapsas, kurk, brokoli, idandid, spinat, avokaado, pirnid jms roheline kraam. SOE KEEDETUD VESI.  Esimene päev oli kõige keerulisem, püüdsin tarbida vaid ...

 Olen teinud algust ühe loobumisega. Püüan mitte hukka mõista, aga ka mitte mõista. Jätan hinnangu andmata ja otsuseta, kui tegu pole minuga seotud.  Mingist elujärgust alates (ilmselt kunagise õnnetusjuhtumiga seonduvalt) hakkasin liiga palju ümbritsevat analüüsima. Algselt püüdsin tuvastada ümbritsevaid ohte, et neid aegsasti maandada. Ikka sammu võrra määramatusest ees olles. Aju aga on teatavasti plastiline organ. Analüüsimeetod kandus üle igale alale. Kaasinimeste (tuntud ja tundmatute) sildistamiseni, nende kohta otsuse langetamiseni. Eelkõige muidugi siis, kui minu ja nende tegevused ja väärtused kokku ei lange. Kuniks mingil hetkel toimus kataklüsm ja arusaamine -  kohutavalt kurnavad ja tunnetust lõhkuvad on sellised meelemängud, pidev hindamine ja otsuse tegemine - ajalehte lugedes, kellegi steitmente kuulates, tegevusi nähes. Must vari kogu päeval.  Muidugi aitab (minu jaoks ajutiselt) selle vastu füüsiline liikumine, mõtete suunamine teisele rajale. ...

 Mõned unistused on maised ja omavad hinnalipikut - nii kaudset kui otsest.  Väike maja mere ääres, esivanematele kuulunud maatükil. - Maksku, mis maksab.   Tegelikult kaalusin oma (makse)võimalusi niipalju kui võimalik.  Ukaraina sõja puhkedes mõlgutasin koos sõpradega mõtteid minekust, kusagile kus sõda pole ja suure tõenäosusega ka ei jõua. Kus kinnisvara odav, kliima soe ja inimesedki ehk sõbralikumad ning laiema silmaringiga. Põgeneda, kodumaa tolm jalgadelt pühkida. Aga ei saa. Pommid on jalgade otsas, armastus südames. Kõik kallis elab ja hingab siinmail. Kõik elatud elud ja kihistused, mida võõrsilt eales ei leia. Arusaam, et riik on eneses ja vaid iseendast sõltub heaolu. Ma elagu ja pidagu vastu! Eks ikka ole omad finessid või vimkad sees, ent liigun unistuse suunas. Muidugi on palju määramatust. Kasvõi selles osas, et ei me ette tea, mis toimub täna, homme, aasta pärast. Aga "… kui puudub julgus kaotada silmapiir, pole üldse mõtet teele asuda…" - vist...

 Dudjom Rinpoche hoiatab meid ühe lõksu eest: "Teisest küljest võite meeleharjutuste käigus kogeda ähmast poolteadvusel olekut, omamoodi triivivat seisundit, nüri unelemist nagu oleks teile kott pähe tõmmatud. See pole midagi enamat kuu mõttetu hägus stagnatsioon. Kuidas sellest välja pääseda? Raputage end ärkvele, tõmmake selg sorgu, hingake liisunud õhk kopsudest välja ja suunake tähelepanu selgesse ruumi, et oma meelt värskendada. Kui jääte stagneerunud seisundisse, siis ei saa te edasi areneda. Seetõttu tuleb iga kord niisuguse tagasilanguse ilmnedes oma meel ikka ja jälle klaariks teha. Oluline on olla nii tähelepanelik kui võimalik ja jääda nii valvsaks, kui suudate.  Sogyal Rinpoche "Tiibeti raamat elust ja surmast" (Kai Vassiljeva esmatõlge ingl.k.) Mulle meeldib aeg-ajalt sattuda Kumusse. Avastan igakord midagi uut. Alles mõned aastad tagasi leidsin tee sisehoovi ja vaimustusin. Nagu suurlinna oaas, üliõpilaslinnak. Põnev arhitektuur, linnulaul, leidlikud vaated...

Ühel perekondlikul üritusel sattusime lauanaabriga rääkima hobustest, taluelust, maaelust.  Lõuna-Eestis armsas väikelinnas muusikapedagoogina tegutsev meesterahvas ütles, et maaelu maailmapilti on suuresti laiendanud seriaali "Yellowstone" vaatamine. …et see olevat ehe ja maaküsimust selgitav. Just sellest vaatenurgast, et miks oma maa eest võideldakse.  Uurisin veel igaks juhuks, et ega seal ei ole miskit pidevat  traagikat loomadega seonduvalt - ei suudaks vaadata seriaalist-seriaali kannatusi. Hobusega seonduv traagiline moment olevat kohe avafilmis korraks ära ja hilisemad episoodid keskenduvat inimeste vahelise võitluse tagajärgedele.  Läksin õnge. Otsisin üles   -  Go3-st on kättesaadav 45 seeriat. Telia paketiga sain 1 kuu tasuta vaatamisõiguse. Tõttöelda olen sõltuvuses, nii paganama põnev. Kohati rakendan ka kiirkerimist, ent tegevustik järjesti kulmineerub. Pealiin on oma maatüki ja elustiili säilitamine, kõrvalliinideks rantšolelu, indiaan...

 Otsustasin valida mittevalimise tee. Osalt seetõttu, et pole ühtegi usaldusväärset ideed ega isikut. Ühtviisi läila või mage irreaalsus, paralleelmaailm, millega ma ei suhestu. Teisalt, olen muutunud poliitikaleigeks. Nimetu kollektiivne religioon, tüütult valjuhäälne, sissetrampiv uksest ja aknast. "Igaüks kiidab oma kuulipritsi". Kohustusi riigi ees olen ikka täitnud, aga poliitikute ees mul neid pole.  Seega, luban endale sellest jandist lihtsalt eemalduda ja olla.  Pühapäev on nüüd ja edaspidi minu jaoks lihtsalt puhkepäev.