Vastukaaluks augustilõpu masendusele on kõiki mu tuttavaid inimesi nakatanud mingi eriline krapsakus. Mind ennastki.
Tööasjad köidavad taas... õigeminini... teen möödapääsmatuid tegevusi hasartsemalt kui näiteks paar kuud tagasi:)
Ka kodus olen hakanud rohkem liigutama. See väljendub näiteks garderoobi, maja nurgataguste, hobuvarustuse, vannitubade jne jne korrastamises. Palju on veel muidugi teha.. näiteks keldrisse pole järjega jõudnud, üks laar kurke ootab sissetegemist (täna õhtul peaks selle ette võtma!), suvemaja talvekorterisse sättimist...
Aga ikkagi - tegevus isutab. Pole nii nagu mõni aeg tagasi, kui tuimalt lakke vahtisin ja lootusetuid mõtteid haudusin.
Millest selline sebimine? Ma ei teagi... ilmselt inimestele meeldib millekski ettevalmistumise protsess. Näiteks talveks. Aga kui talve ei tulegi, siis valmistutakse kevadeks ette. Selline pidev asendustegutsemine millekski ettevalmituse tuhinas.... kuni lõpuks hakatakse vananemiseks ja suremiseks ettevalmistusi tegema.
Kohati tundub, et mind on maast-madalast treenitud kellelegi mugavasse elutsüklisse. Tsüklisse, mis võimaldaks mul võimalikult tootlik olla. Nujah. Kui nüüd mõelda selle alguses kirjeldatud krapsakuse peale, siis tõsi ta ju on....ma olen HARJUNUD aastaid septembris krapsakas olema. "Kõik, kõik on uus septembrikuus!" - taoline mantra on ka kõige tuimemasse peakesse sissetaotud.
Nii ma näen ja loen ja kuulen, kuidas paljudes liigikaaslastes ettevalmistuste krapsakus tallel. Kuis muidu saaks metsaalused seened ja peenrapealsed kurgid purkidesse?
Huvitav küll, kes on selle protsessi juht? Ja miks süstib taoline ettevalmistuste krapsakus taas ja taas lootust, jõudu, energiat, rahulolu...?, küsin ma:)
Marillion:Lavender
Tööasjad köidavad taas... õigeminini... teen möödapääsmatuid tegevusi hasartsemalt kui näiteks paar kuud tagasi:)
Ka kodus olen hakanud rohkem liigutama. See väljendub näiteks garderoobi, maja nurgataguste, hobuvarustuse, vannitubade jne jne korrastamises. Palju on veel muidugi teha.. näiteks keldrisse pole järjega jõudnud, üks laar kurke ootab sissetegemist (täna õhtul peaks selle ette võtma!), suvemaja talvekorterisse sättimist...
Aga ikkagi - tegevus isutab. Pole nii nagu mõni aeg tagasi, kui tuimalt lakke vahtisin ja lootusetuid mõtteid haudusin.
Millest selline sebimine? Ma ei teagi... ilmselt inimestele meeldib millekski ettevalmistumise protsess. Näiteks talveks. Aga kui talve ei tulegi, siis valmistutakse kevadeks ette. Selline pidev asendustegutsemine millekski ettevalmituse tuhinas.... kuni lõpuks hakatakse vananemiseks ja suremiseks ettevalmistusi tegema.
Kohati tundub, et mind on maast-madalast treenitud kellelegi mugavasse elutsüklisse. Tsüklisse, mis võimaldaks mul võimalikult tootlik olla. Nujah. Kui nüüd mõelda selle alguses kirjeldatud krapsakuse peale, siis tõsi ta ju on....ma olen HARJUNUD aastaid septembris krapsakas olema. "Kõik, kõik on uus septembrikuus!" - taoline mantra on ka kõige tuimemasse peakesse sissetaotud.
Nii ma näen ja loen ja kuulen, kuidas paljudes liigikaaslastes ettevalmistuste krapsakus tallel. Kuis muidu saaks metsaalused seened ja peenrapealsed kurgid purkidesse?
Huvitav küll, kes on selle protsessi juht? Ja miks süstib taoline ettevalmistuste krapsakus taas ja taas lootust, jõudu, energiat, rahulolu...?, küsin ma:)
Marillion:Lavender
Comments
Ei see ilm meid morjenda....
Mõni päev tagasi koeraga metsas käies märkasin riisikaid. Aga nuga ja korvi polnud kaasas. Kogu tänane päev on vihma ladistanud ja minu mõtted on... nende riisikate juures, mis vaja ju ära tuua:)