Kolisime poega. Olin siiani korterit vaid pilitdelt näinud... tõelus osutus pisut teiseks. Aga noh, pole viga - see-eest on asukoht imekaunis, tänava otsast avaneb imeilus vaade alla orgu ja järvele. Ja pojale meeldib korter üliväga, noomis mind "ärahellitatuks":)
Ostsime korteri hubasemaks muutmiseks mõned vaibad, riidehoidjad ja muud pudi-padi. Kodust sai kaasa toodud mõned pleedid ja punutised. Pärast askeldusi siirdusime ühiselt õhtustama ja seejärel Pärimusmuusika Aita.
Kontsert möödus märkamatult imedes iminapana kuuldavasse muusikasse. Raske oli kõlanud helivärvidest ja sõnumist välja tulla. Kas peakski? Mind liigutas kogupilt hingepõhjani. Kahtlemata üks olulisemaid kontsertelamusi.
Riho Sibul avas sõprade saatel paljusid uksi, jättes samas mõne paokile, mõne avatuks.
Olen oma sügisestel metsaskäikudel sageli mõelnud surelikkusele... hirmuseguse ärevuse, samas ... uudishimuga. Alateadlikult olen sellele mõelnud kogu aasta vältel, alates Marise lahkumisest. Lahkumiskogemus oli ju sedavõrd käegakatsutav...
Kas on vaikus ja rahu? Teadasaamine? Või pimedus?
Samas kumiseb kusagilt seestpoolt episood “Meistris ja Margaritas”, kus Saatana ball on lõppenud ja Berliozi kirstust varastatud pea on Wolandi ees, kes ütleb Berliozi peale. “...igaühele mõistetakse tema usu järgi. Mingu see täide! Teie lahkute olematusse, ja mina joon rõõmsal meelel karikast, milleks teie muutute, olemise terviseks!”
Jah... ma ei tea seda. Kunagi saan teada. Ja see "kunagi" häirib ja tekitab hirmu. Veel.
Mulle tundus kogu kontserdi vältel, et Riho Sibulal on vastus. Viis, kuidas ta esitas Maga, maga Matsikene... , lubas seda oletada. Muusikaline taust, kus (Hiiumaa?) kajakate häälitsused kasvavad üle kirikukella kuminaks.
Aga sügis on käes. Tõepoolest. Hea ja rahulik on seda teada. Kaugel see taligi enam.
Ostsime korteri hubasemaks muutmiseks mõned vaibad, riidehoidjad ja muud pudi-padi. Kodust sai kaasa toodud mõned pleedid ja punutised. Pärast askeldusi siirdusime ühiselt õhtustama ja seejärel Pärimusmuusika Aita.
Kontsert möödus märkamatult imedes iminapana kuuldavasse muusikasse. Raske oli kõlanud helivärvidest ja sõnumist välja tulla. Kas peakski? Mind liigutas kogupilt hingepõhjani. Kahtlemata üks olulisemaid kontsertelamusi.
Riho Sibul avas sõprade saatel paljusid uksi, jättes samas mõne paokile, mõne avatuks.
Olen oma sügisestel metsaskäikudel sageli mõelnud surelikkusele... hirmuseguse ärevuse, samas ... uudishimuga. Alateadlikult olen sellele mõelnud kogu aasta vältel, alates Marise lahkumisest. Lahkumiskogemus oli ju sedavõrd käegakatsutav...
Kas on vaikus ja rahu? Teadasaamine? Või pimedus?
Samas kumiseb kusagilt seestpoolt episood “Meistris ja Margaritas”, kus Saatana ball on lõppenud ja Berliozi kirstust varastatud pea on Wolandi ees, kes ütleb Berliozi peale. “...igaühele mõistetakse tema usu järgi. Mingu see täide! Teie lahkute olematusse, ja mina joon rõõmsal meelel karikast, milleks teie muutute, olemise terviseks!”
Jah... ma ei tea seda. Kunagi saan teada. Ja see "kunagi" häirib ja tekitab hirmu. Veel.
Mulle tundus kogu kontserdi vältel, et Riho Sibulal on vastus. Viis, kuidas ta esitas Maga, maga Matsikene... , lubas seda oletada. Muusikaline taust, kus (Hiiumaa?) kajakate häälitsused kasvavad üle kirikukella kuminaks.
Aga sügis on käes. Tõepoolest. Hea ja rahulik on seda teada. Kaugel see taligi enam.
Mu tüdrukute juustes juba leidub vahel halli
Ja kurbus neile pisitasa silmadesse poeb
Ma ise mässin tihedamalt kaela ümber salli
Ei sõlmi uusi tutvusi vaid vanu kirju loen
/... /
Kui maailm ussikookonina mähkub hämarusse
Ja kitarrikeeli uisapäisa näpib virtuoos
Hing avaneb ja vaikne õhtu astub viimaks sisse
Kõik sada aastat üksindust on korraga siin koos
(Vladislav Koržets, Riho Sibul "Videvik")
Ja kurbus neile pisitasa silmadesse poeb
Ma ise mässin tihedamalt kaela ümber salli
Ei sõlmi uusi tutvusi vaid vanu kirju loen
/... /
Kui maailm ussikookonina mähkub hämarusse
Ja kitarrikeeli uisapäisa näpib virtuoos
Hing avaneb ja vaikne õhtu astub viimaks sisse
Kõik sada aastat üksindust on korraga siin koos
(Vladislav Koržets, Riho Sibul "Videvik")
Comments