Ma pole karsklane. Tegelikult...mulle väga ei meeldi see sõna. Karskus seostub pisut enesekontrolli rakendamisest tuleneva igavusega. Või siis piiripidamatusega. Aga öelda, et mulle meeldib vahetevahel juua, on vist kah imelik.
Võõras pole ka liialdamine. Ilmselt olen emotsionaalselt seda tüüpi, kes lihtsalt peab omal nahal palju olukordi läbi mängitada. saama Muidu ei usu. Ja ei tea.
Ühel lõunatunnil jalutasin mööda Vanalinna. Üle mitme-setme aja. Mööda tuttavaid tänavaid käies ja kangialuseid silmates meelestus nii mõndagi. Mitmed põnevad urkad ja lõbukohad on nüüdseks suletud. Aga see tunne meenus. See... melu, lõputu otsimine ja selgelt tajutav üksindus kõige taustaks.
Kas midagi on muutunud? Väliselt ikka. Sisemiselt ka - lihtsalt... paaniline otsimine on asendunud kindlustundega. On väljakujunenud mingid väga selged viited ja teadmine.
Mulle meeldisid kunagised õhtused koosistumised kaasaga. Ümber ümmarguse köögilaua. Laps magas. Me suitsetasime ja jõime. Tavaliselt segu või "koksi" nagu kaasa tavatseb öelda. Arutasime asja. Unistasime. Armastasime. Vahest kaugele pärast südaööd. Need ajad olid ju ilusad.
Juba mõned aastad ei kannata ma enam neljakümnekraadiseid jooke. Kardan kaotada enesekontrolli? Võimalik. Ent pigem seetõttu, et mulle meeldib vein. Erinevad veinid. Neljakümnekraadised kipuvad ikka sama maitsega olema:) Vein laseb ka järgmisel päeval kulgeda...vastupidiselt kangemale alkoholile, mis mind niidab ja haigeks teeb.
Kuidagi ongi läinud nii, et erinevad maitsed jookide osas on hävitanud me "kauamängiva". Napp paar tundi pean vastu ja siis on paar klaasikest normveini otsas ja nii lõppeb ka oleng. Või siis... kui mina tahaks sedasamust paari normklaasikest nautida, siis pole kaasal võimalust ega voli oma esimest avada. Sest temal lihtsalt pole võimalik ühe ja esimesega piirduda. Nii on juba kord seatud.
Niiet, vägisi kipub tõeks osutuma ühe meestuttava väide:
"Esimese naisega abiellutakse armastusest. Ka teise naisega abiellutakse veel armastusest. Kolmas aga võetakse joomakaaslaseks."
Võõras pole ka liialdamine. Ilmselt olen emotsionaalselt seda tüüpi, kes lihtsalt peab omal nahal palju olukordi läbi mängitada. saama Muidu ei usu. Ja ei tea.
Ühel lõunatunnil jalutasin mööda Vanalinna. Üle mitme-setme aja. Mööda tuttavaid tänavaid käies ja kangialuseid silmates meelestus nii mõndagi. Mitmed põnevad urkad ja lõbukohad on nüüdseks suletud. Aga see tunne meenus. See... melu, lõputu otsimine ja selgelt tajutav üksindus kõige taustaks.
Kas midagi on muutunud? Väliselt ikka. Sisemiselt ka - lihtsalt... paaniline otsimine on asendunud kindlustundega. On väljakujunenud mingid väga selged viited ja teadmine.
Mulle meeldisid kunagised õhtused koosistumised kaasaga. Ümber ümmarguse köögilaua. Laps magas. Me suitsetasime ja jõime. Tavaliselt segu või "koksi" nagu kaasa tavatseb öelda. Arutasime asja. Unistasime. Armastasime. Vahest kaugele pärast südaööd. Need ajad olid ju ilusad.
Juba mõned aastad ei kannata ma enam neljakümnekraadiseid jooke. Kardan kaotada enesekontrolli? Võimalik. Ent pigem seetõttu, et mulle meeldib vein. Erinevad veinid. Neljakümnekraadised kipuvad ikka sama maitsega olema:) Vein laseb ka järgmisel päeval kulgeda...vastupidiselt kangemale alkoholile, mis mind niidab ja haigeks teeb.
Kuidagi ongi läinud nii, et erinevad maitsed jookide osas on hävitanud me "kauamängiva". Napp paar tundi pean vastu ja siis on paar klaasikest normveini otsas ja nii lõppeb ka oleng. Või siis... kui mina tahaks sedasamust paari normklaasikest nautida, siis pole kaasal võimalust ega voli oma esimest avada. Sest temal lihtsalt pole võimalik ühe ja esimesega piirduda. Nii on juba kord seatud.
Niiet, vägisi kipub tõeks osutuma ühe meestuttava väide:
"Esimese naisega abiellutakse armastusest. Ka teise naisega abiellutakse veel armastusest. Kolmas aga võetakse joomakaaslaseks."
Comments
Samas...it takes two to tango.
Aga olid ajad, kus alkoholi ei saanud koju tuuagi, minuni see poleks jõudnud... Õnneks minevik.
Aga heameelega võtan ka klaasikese viskit või Amarettot.