Ja ongi 2 nädalat puhkust läbi. Hoolimata sellest, et vahepeal tuli töö tõttu puhkamisse ( isiklikku päevaplaani) paus teha, juhtus uskumatult palju lõõgastavat ja toniseerivat. See ju puhkuse eesmärk ongi.
Nii mõnigi hommik magasin mõnuga kümneni-üheteistkümneni. Vist üle 15 aasta tegin Mari kaasabil pärmitainast. Eelkergitusega ja puha. Õhtupooliku jagu küpsetasime seen- ja lihapirukaid, kaneelirulle jm suupoolist.
Koos pinginaabriga käisime kooliõel külas tema vastvalminud õhulises elamus, kus kõik oli funktsionaalne, ent sugugi mitte külm ja kiretu. Taaskord üks selline õhtu, mida mäletab kaua-kaua. Kui hea on rääkida inimestega, kellega sarnane lapsepõlv, taustsüsteem! Isegi lasteaiapiltideni jõudsime välja:) Ja meenusid, mida ühe või teise klõpsu ajal keegi tundis või mõtles. Kooliõde pühendas meid ka pisut oma elukutse saladustesse. Vaadatas jooniseid ja visandeid tulevasest teatritükist - uskumatu, et teatri valmimise protsess nii mitmekihiline ja liigestest lahtivõetud on! E. omal ajal jättis selle ukse mu eest avamata... Noh, aga samas avas ta hulgaliselt muid.
Uue mõnusa ja lähedalasuva veekeskuse leidsin. Ka seal vedelesin-aurutasin-mullitasin-ujusin mitmeid kordi. Oli küll oluliselt puhtam ja muretum tunne. Kes vähegi veelemb - pagege sellistesse kohtadesse niiskuse ja muremõtete eest!;-)
Ja lõpuks kõige tähtsam. Me taluhoovil paikneb veel üks majake. B-maja, nagu me teatud mälestuste pärast (Muusikakeskkool!:) seda kutsume. Laupäeval, pärast järjekordset katset Theo tervist parendada, tegi kaasa B-maja pliidi alla tule... et vihmamärge tekke kuivatada. Kolisime veiniga sinna majja ja jutustasime. Ikka õige pikalt kohe. Tuli praksus ja hea ja kerge hakkas. Tundsin, et mu keskeakriis on selleks korraks läbi:) "Mures ja rõõmus, kuniks surm meid lahutab." Selliseid inimesi saab olla ainult 2 - tema ja mina.
Nii mõnigi hommik magasin mõnuga kümneni-üheteistkümneni. Vist üle 15 aasta tegin Mari kaasabil pärmitainast. Eelkergitusega ja puha. Õhtupooliku jagu küpsetasime seen- ja lihapirukaid, kaneelirulle jm suupoolist.
Koos pinginaabriga käisime kooliõel külas tema vastvalminud õhulises elamus, kus kõik oli funktsionaalne, ent sugugi mitte külm ja kiretu. Taaskord üks selline õhtu, mida mäletab kaua-kaua. Kui hea on rääkida inimestega, kellega sarnane lapsepõlv, taustsüsteem! Isegi lasteaiapiltideni jõudsime välja:) Ja meenusid, mida ühe või teise klõpsu ajal keegi tundis või mõtles. Kooliõde pühendas meid ka pisut oma elukutse saladustesse. Vaadatas jooniseid ja visandeid tulevasest teatritükist - uskumatu, et teatri valmimise protsess nii mitmekihiline ja liigestest lahtivõetud on! E. omal ajal jättis selle ukse mu eest avamata... Noh, aga samas avas ta hulgaliselt muid.
Uue mõnusa ja lähedalasuva veekeskuse leidsin. Ka seal vedelesin-aurutasin-mullitasin-ujusin mitmeid kordi. Oli küll oluliselt puhtam ja muretum tunne. Kes vähegi veelemb - pagege sellistesse kohtadesse niiskuse ja muremõtete eest!;-)
Ja lõpuks kõige tähtsam. Me taluhoovil paikneb veel üks majake. B-maja, nagu me teatud mälestuste pärast (Muusikakeskkool!:) seda kutsume. Laupäeval, pärast järjekordset katset Theo tervist parendada, tegi kaasa B-maja pliidi alla tule... et vihmamärge tekke kuivatada. Kolisime veiniga sinna majja ja jutustasime. Ikka õige pikalt kohe. Tuli praksus ja hea ja kerge hakkas. Tundsin, et mu keskeakriis on selleks korraks läbi:) "Mures ja rõõmus, kuniks surm meid lahutab." Selliseid inimesi saab olla ainult 2 - tema ja mina.
Comments