Kõigest ja ei millestki

... teatud ka kui Hannibal Lecter`i lemmikpala. Kuulan seda viimasel ajal. Tegelikult kuulan seda alati, kui... Pärit on see salvestis GG algusaegadest - Goldbergi Variatsioonid lindistusaastaga 1955. Hannibali triloogias kasutatakse seda episoodis, kus noor Hannibal süstib endale sodium thiopental nimelist ainet, et tuvastada õe kannibalid ja inimlikkuse minetamise läte. Teistlaadse tunnetusega salvestis pärineb aastast 1981... aasta enne surma. Seda versiooni kuuleb Hannibalis kurikuulsa õhtusöögi taustaks... Triloogia esimeses osas kuuleb samuti Aria Da Capo`t end mitte GG esituses, vaid kellegi Jerry Zimmermann`i. (Wikipedia andmed)

Sjgelle tegi otsa lahti. Minu lemmik sellest saatest oli Heini Vaikmaa Tunnete keel. Selles arranžeeringus häirisid vaid originaal-soundide puudumine: 80 hitt - kuusnurksed trummid ja muidugi ka sündisoundid olid kõrvale harjumatud. Aga muidu on see igavesti vägev lugu... Tohutu nostalgiaväärtusega. Marju meeldib mulle ka. On alati meeldinud. Minu arvates on ta suur ballaadi-kunstnik... Kauneim ja kallim minu jaoks - jällegi Heini lugu - Jää kauaks mu juurde. Nii lihtne ja ilus. Seda kahjuks tuubist ei leidnud. Leidsin aga teise omaaegselt stiilipuhta menuloo. Kitarristi suure juuksepahmaka alt õnnestus tuvastada Vanem Tom, teine ilus mees oli klahvkamees...nimi oli vist Aleksander Dolgihh kui õieti mäletan... Aga Marju rokib siin täiega. Hääl, soeng, nahk ja puha. Artistlik.

Kodus käib valmistumine Tartu leviks . Mul on üsna võimatu end sellest ettevalmistustuhinast eemal hoida... Juhtmed-noodid-klapid-sündid....!:) Tartu levi on minu põlvkonnale kindlasti olulise märgitähendusega. Muusika. Ärkamisaeg... Eelkõige ikka muusika. Mu kõige eredam mälestus on seotud Rosta Akende Majakovski kavaga. Kuulake!... pimendatud Vanemuine, valgussõõris Volkonski ja üksikult süttivad "tähed". Noja meenuvad muidugi ka tuttavate "poiste" esinemised. P-3, P-4, Linnu Tee .... Võimsad afterpartyd. Veelgi võimsamad ööbimiskohtade elud. Ühel hommikul ärgates hoovas teisest toast võimatut kilu lõhna - kadunud Alo Mattiisen koos teise muusikuga puhastasid ülima andumusega kilu, et vesiseks läinud südameid kosutada... Ja nüüd nad saavad siis jälle kokku. Esialgne skeptitsism on asendunud õhinaga:) Ja see on nakkav... nii nakkav, et väga-väga ootan kohtumist oma mälestustega. Nostalgia väärtus on ikka meeletu... Leidsin, et poiste kava on veebis MP3-de näol täie...

Triangli sooovitusel avaldan 7 tõde endast:) 1. Tahan kunagi elada saarel ja olla saareinimene (soovitavalt Kihnu;). Unistada ju võib. Ma pole seda veel küll proovinud, ent miski tõmbab seda tegema. Võib-olla just see linnalähedase maaelu kogemus? Et oled ühtpidi liiga anonüümne. Arvan, et mulle sobiks taoline eraldatuses/privaatsuses elamine mitteanonüümsel kujul... et tead, et paari km pärast asub naabri_Mardi talu... Muidugi saab seda ka mandril, aga... vett pole muu asustuse vahel. Niiet - võta mind kaasa ja kaugele saarele viiiiiii....!:) 2. Kahjuks on saanud minust interneti-inimene. Järjest harvem loen ma midagi paberilt - enamasti ikka võrgust. Ka hea muusika on vabalt kättesaadav võrgust. Kahju-kahju:( Tänu "interneti-inimesele" on osutunud ka võimalikuks tõsiasi, et sain võrgus vapustavalt vahedalt haiget. 3. Ma ei oska ratsutada nii nagu vaja ja ma pole väga kindel, kas selle äraõppimine mul ka sellesinatses elus õnnestub. Oma hobuseid ma ei karda, ent praeguse ...

Äge vaidlus oli kaasaga. Tema arvates on GG esitatud variant ikka väga "kahtlane". Just tempovaliku ja rõhutamiste osas. Minu arvates on see lähenemine jumalik. No tõesti... Ja kas polnud mitte nii, et seesama prelüüd sai tema viimaseks esituseks avalikkusele. Pärast seda jätkas GG elu lõpuni vaid stuudios? Lishu, kas tead? Noote saab pika harjutamise järgi väga edukalt lihtsalt maha mängida. Nagu siin, näiteks. Selline esitus on jõukohane just minusugustele diletantidele, kes mingis elujärgus avastavad, et vaja ikks see üks ja ainus selgeks õppida. Eelmisel aastal mu teekond katkes... ehk nüüd suudan do-mažoori harjutamisest kaugemale jõuda?:)

Pingelangus. Mõnus olek - vein ja puha. Esitluse sain ühele poole öösel kella kahe paiku ja ega pärastine uni eriti kiita olnud - painajalikud mudelid ja skeemid piinasid mind hommikuni. Võtsin Mill`i juhendamisel ühe paanikamaandaja ikka sisse:) Kummaline kõrvaltoime ilmnes - olin mõnda aega sõna otseses mõttes laksu all. Tasakaaluhäired ja puha. Aga paanika kadus ära küll:) Samas ei tulnud kõik eestikeelsed sõnad meelde. Niiet vahepeal tegin ikka köki-möki ja ääää-eeee. Juhtub:) Aga õnneks - nagu muusikud ütlevad - "päris seisma lugu ei jäänud..." Mind aitas väga Milli soovitatu - vaadata alguses üle publiku peade. Ning - enne esitlust ka teadmine, et "public speaking" on esimesel kohal võrreldes "death fear"`iga. Et... ka teised esinejad on sabinas. Tegelikult ju võiks kõike lihtsamalt ja huumoriga võtta... aga siis pole asjal ka pärasi õige mekk mann:) Ise muidugi rahule ei jäänud, ent kolleegid olid väga toetavad. Ütlesid ikka väga julgustavaid ja h...

... ja palju õnne J.S. Bach`i sünnipäeva puhul!

Ähh... ei ole ma täna üldse nii krapsakas olnud, kui oleksin tahtnud. Ühtegi rida ei valminud esitlusest. Hoopis keras teki all olin. Tundsin puudust võimalusest olla päev otsa pidžaamas ja villastes sokkides ja tõusta voodist vaid külmkapist millegi näksimiseks. Noja siibrit kah päris ei kasutaks:) Aga kui on loomad, siis lõputult nii ei saa. Mis on iseenesest ju väga hea... sest liigne lihasuretamine suretab ka vaimu, minul vähemalt praeguses eluetapis küll. Igasugused kinnismõtted ja enesehaletsushood võivad niimoodi tekkida. Kuni äralibisemiseni ja pidepunkti kaotuseni. Mõtisklesin täna, et nooremana ehk kulutasin liigselt aega vedelemisele.Lugesin palju ja enamasti voodis. Ema ütles mulle sageli, et ma magavat niimoodi pool elu maha. Tegelikult on vist tegemist omalaadse taastumisvajadusega. Nooremana kulub rohkem energiat ja selle taastootmine saabki toimuda vaid vedeledes:) Oleneb muidugi inimtüübist. Aga ma vaatan, et oleme pojaga ses osas üsna sarnased - ega ta naljalt oma toa...

Minu jaoks on üsna suur eneseületus suurema publiku ees rääkimine. No võtab ikka põlve värisema. Mis kõige hullem - mõjub ka häälele. Niigi madal hääl kipub järjest madalamaks vajuma:) Vett tahaks ka... Lihtsam on siis, kui saab ringi liikuda. Aga kusagil puldis seista ja monitori piielda - see on see kõikse hullem variant. Ainus nipp, mida olen suutnud enda jaoks välja mõelda, on - kanda esitlusmaterjalidesse vaid märklaused - ja siis nende ümber jutustada. Siis elan vaikselt teemasse sisse ja unustan oma jänesesüdame ära. Samas eeldab see enesekindlust just ses suhtes, et kindlapeale suudad oma esinemishirmust jagu saada ja artikuleeritud, arusaadavat kõne väljutada:) Kõige rohkem ajabki mind närvi teadmine, et pabistavat inimest on raske jälgida. See nädalavahetus kipub järgmise nädala esinemispaine all mööduma - valmistan mõtlen oma esitluse peale ja kujutan vaimusilmas neid kõige hullemaid stsenaariume ette:) Meenub mu esimene tähtis esinemine - abiellumine - kogu paaripaneku pro...

Meenus... 1987.a suvi, juulikuu. EÜE kokkutulek Varblas? (täpselt ei mäletagi enam kus, aga Pärnumaal igatahes). Esimest aastat eüekas, Hiiumaal. Olime oma rühmaga päev otsa rühmadevahelistel jõukatsumistel osalenud. Õhtul pidi suurel laval esinema Seitsmes Meel. Hakkas hämarduma... soe suveõhtu. Kuidagi ja kusagil põrkasin kokku oma naabripoisiga. Või no mis nii väga poisiga - ta minust 4-5 aastat vanem. Kena (noor)mees. Olin teda vahest kuuseheki tagant piilunud... Mõnikord koolist või spordivõistlustelt (ta oli kõva sportlane) koos koju tulles olime mõne sõna vahetanud. Tol õhtul sain hoopis teistsuguse suhtlemise osaliseks - ta rääkis minu kui noore naisega:) Sain sellest nii hästi aru. Eeei, ta ei üritanud "mind ära rääkida" vms, aga tegi komplimente ning päris huviga mu õpingute, elu kohta. Jalutasime aasal, päike oli loojumas .... jutustasime ja jutustasime. Tema noppis õisi...ja ulatas mulle lõpuks suure kimbu ja teatas, et läheb nüüd oma rühma juurde tagasi. Pöördus...

Ongi puhkuse viimane päev. Eee... muidugi pole mõtet seda nii dramaatiliselt võtta, aga ikkagi - kahju:) Jõudsin just ära harjuda rütmiga 2-3 tundi õues mütata, ilma et peaks värskes õhus tulnud "häid mõtteid" tõttama arvutisse kribama. Igal juhul püüan tekkinud reipuse ära kasutada liikumiseks ja liigutamiseks kuniks entusiasmi jätkub. Üle kuu aja vaevalt :) Eks näis, kas maikuu alguseks olen saanud endistesse mõõtudesse tagasi või mitte. Positiivne oli ka asjaolu, et leidus kolleege, kes lõpuks aru said ja respekteerisid mu puhkusel olekut. Huvitav jah, aga kevadeti (sügiseti) ei taheta sellest miskipärast kinni pidada... justnagu ma mängiksin puhkamist (ok ilusat puhkust, aga tee see asi veel ära.. ja see ... sellega on kiire, aga mis sa sellest arvad? jne). Püüdsin seekord olla enam-vähem resoluutne pikemate arvutisistumist eeldavate töiste tegevuste suhtes. Paaril-kolmel päeval siiski patustasin. Samas on selline harjutus heaks sissejuhatuseks pärast jaanipäeva alg...

Värskat ma eriti arvesse ei võta, sest olgugi et ujusin seal miski 700 m, sõin ma vanematekodus need matsti tagasi. Aga eile, s.o 16.03 said siis tehtud järgmised t(h)eod: * hommikul hobudega ~20 minutit liikumist. Sisaldas nii sammu kui traavi:) ** bokside tegu, vee ja silo ettekandmine ~ 1 tund *** labida ja kangiga jää lõhkumine talliukse eest ~ 15 min ränka füüsilist tööd **** Bonhamiga metsas jalutamas ~20 minutit ja ~ 30 minutit hobustega koplis - liigutasin neid kergelt (lumesõda mängisime, jube lahe) ***** maja koristamine (s.h tolmuimejaga palkide puhastamine) - ups, ma ei teagi täpselt - 2 klaverikontserti jõudis Sv. Richter selle ajaga klappides läbi mängida. Söök: Hommikul - kama Tere keefiriga ja üks tomati võileib , lõuna - kaasa tehtud juurvilja/metssealiha ühepajatoit (enne äraminekut keetis naisele poti täie noh:), õhtusöök - peamiselt puuvilju ja kommi, aga paar toorjuustu/singi/salatikressiga võileiba vist oli ka. 17.03 - 1 kg (liiga palju vist rapsisin:) * ho...

Seda nüüd küll poleks vaja olnud, ent... eile sain ühe valusa torkamise osaliseks. Elus tuleb ikka asju ette, eks ma seda tea ammu-ammu. Aga ikkagi. Lõpuks sain selgeks, et alati olid/on/jäävad inimesed, kes ei suhtle sinuga niisama, vaid sellepärast et... Paha ja valus on. Õnneks on olemas üks inimene, kellele selliseid "lugusid" usaldada võin. No ja lõppude-lõpuks annab teadasaamine ka võimaluse oma edasistes otsustes vabam olla.

Värska Veekeskus on igavesti mõnus paik. Veetsime seal koos Mariga 1,5 päeva. Ujusime, saunasime (uus tegusõna - lühem ja suupärasem:) ja lasime end mudida. Nüüd on tunne nagu uuestisündinul. Lõpetasin ka enesepetu teemal lisakilod ja panin end fakti ette - 4 juurde hiilinud kg on vaja minema peletada. Mariga lobisedes tulid märkamatult jutu sisse "madal pulss", "füüsiline vorm", "järjepidev liikumine" jne. Kuna mul päeavraamat olemas, kuhu sellealaseid edusamme ja möödalaske sisse kanda, siis piinan oma lugejaid mõnda aega ka postitustega a la füüsiline vorm vms. Tahaks ikka eelmise suve riietesse mahtuda ja edu korral end ka mõne ahvatleva uue riidetükiga premeerida. Mis oleks ikka nr 38, äärmisel juhul 40, aga mitte rohkem:) Mudimiseks valisime kumbki erinevad massaažid: Mari soovis laavakivi ja mina mee massaaži. Ütleme nii et - taevastesse kõrgustesse viis:) Hea kerge ja väljapuhanud tunne oli pärast. Õhtu veetsime peaasjalikult Veekeskuses - mineraa...

... kui hea oli veeretada lumepalli ja pätsida kokku üks lumememm. Meenus, et mu naabritüdruk tegi väga korrlikke ja ilusaid memmesid. Ja alati kui rassimise lõpetas, puhastas luuaga memme ümbritseva raadiuse siledaks. Minu tänane memm tuli veits lopergune ja kuna hobudele tuli sepp külla, siis jäi lõppviimistlus tegemata. Niiet - homseks puhkusepäeva jooksul pean leidma aega memmele näotegemiseks:)

Sellisel ilmal nagu täna on head tagajärjed vaid siis * kui on puhkus ja võimalus teha seda, mis parasjagu pähe tuleb ** ei pea liikluses sebima nii, et õigeaegselt punktist a punkti b jõuda Mul on just sellised võimalused:) Olgugi et novembrikuus turismimessilt hangitud Niiluse kruiis vastu taevast lendas (väljasõidu aegu muudeti varasemaks ja need kahjuks ei sobinud mu reisikaaslasele), on hiiglama mõnus hommikul kauem magada , toataimi ümber istuda - jee Mari! lõpuks ometi on orihideed õigetes vormides, lihtsalt lesida, hobude juures käia ja neid vahtida niikaua kui nemad mind imeliku näoga mind vaatama jäävad (et kaua ma passin või nii...) suvereisi planeerida - Ritsik, otsustasin unistuse siiski juba sel aastal realiseerida. Otsin just sobivat hobuturismi talukohta Chianti aladel Toskaanas. Mõtlesin siduda hobusõidu oskused võimalusega turnida viinamarjaistanduste ja oliivisalude vahel ratsa... ja avastada mu unelmate maa sedaviisi. mõnd head kontserti vaadata - mulle jäi tänu...

Askeldades saab olla avatud meelega. See vajab küll vahest pingutust ja (enese)kuulamisoskust, ent siiski. Seetõttu mulle meeldib peenraid rohida, olgugi et algatus raske. Samas on aega mõtisklemiseks ja sisemonoloogide pidamiseks... Eile... oli just selline mõnus päev, kus meeled ergud. Ja oli, mida kuulata-vaadata. Hobused-metsaskäik koos Bonham`iga. Paar raagus oksa, mille tuppa punglema tõin. ühe sõi küll hobu Theo n.ö möödaminnes ära...:) Kodutööd kaasat suusareisilt tagasi oodates... Vahest on ju võimalik kraamimist nautida:) Eriti kui Lauri Saatpalu muusikavalik taustaks. Nii näiteks sain" preemiaks " kana pruunistada Carpet Crawlers saatel. Samuti juhtusin juhuslikult taasnägema filmi " Tüdruk pärlkõrvarõngaga" . Ja lõppkaadris nimetatud maali praegune asukoht - Haag - tekitas elevuse, sest õige pea ma sinna tööasjus õige mitmeks päevaks satun. Naistepäevahommikused valged roosid. Kõik hea on lihtne.

Sisutühi, igav ja ebaprofessionaalne. Piinlik ja kanalit vahetama ärgitav. Jah, üks asi on Raadio 2 eetris mingit mula ajada, hoopis teine aga tv- eetrisse ära mahutada. Mul on kahju saates osalenud artistidest, sest saate formaadi tõttu jäi neist kõigist kohtlane ja harimatu mulje... Loomulikult pole Eurolaulu otsing mõeldudki intellektuaalse sõnumi vahendamiseks, ent kuna organiseerijate poolt lubati ju, et ei keskenduta sedavõrd Eurolaulu otsimisele, vaid Eesti laulu leidmisele, siis olid ootused teised, kui ekraanilt tulev küündis. Paadami -tiim kohtles oma artiste hoopis suurema respektiga. Aga nüüd jah, tüüpiline Eesti meelelahutuskära, kus kaagutakse enne kui muna valmis. Muna aga põlndki. Võimalik, et jäi kellegi/millegi taha kinni:)