Deaktiveerisin oma konto FB-s.
Muideks, see polegi nii lihtne. Ainus valik, millega masinavärk nõustus mind minema laskma, oli lubadus, et mu lahkumine on ajutine ja tulen varsti tagasi:)
Teiste valikutega (võtab liiga palju aega, muu jne) hakkasid kõikvõimalikud juhised ja õpetussõnad tulema, kuidas FB-s toimetada/administreerida.
Tegelikult oli põgenemise põhjus lihtne - tohutu aeg hakkas sinna kuluma. Selmet värskes õhus toimetada, uurisin üritusi, vaatasin üleslaetud pilte, lugesin kellegi soovitatud artikleid ja kuulasin muusikat.Uus time.line formaat ei meeldinud mulle ka mitte üks teps.
Seega, kunagi klassikokkutuleku organiseerimisest alguse saanud tuhin oli asendunud aeganõudva rutiiniga (kuidas ikka jätta "like" nuppu vajutamata, pilte klõpsimata) ja nii ma ära tulingi.
Kohe järgmisel päeval pöördus kursusevend Skypes minu poole küsimusega, et kus olen - FB-st ta mind ei leidnud ning et tahab mind soolaleivapeole kutsuda. Tundsin korraks kripeldust, et tont teab millest veel tulevikus ilma jään:) Ikkagi ligi 900 sõpra:) Aga jäin endale kindlaks. FB dieet olgu täielik.
Täna öösel tabasid mind tõelised võõrutamisnähud - nägi unes, kuidas FB konto ennistasin ja et mul oli mitmeid privaatsõnumeid, mida enam avada ei õnnestunud.
Oo, õudust!!!
Comments
Mitte et ma oleksin tõeline fänn, kuid ma tunnen seda küll, et ma tahan vaadata päevas ikka mitu korda, mis seal toimub. Lisaks on kogu endine MSN suhtlus koondunud Fb.
Isegi tütrega vahetame sealtkaudu sõnumeid. Odavam kui helistamine ja kirja jaoks pole alati "materjali". Eriti tüütu ja formaalne aga tundub FB kaudu õnnitlemine sünnipäeva puhul.
Muide, minuealisi koolikaaslasi on FB väga üksikud.