Skip to main content

Ma pean, ma pean...

Kõige õudsam mõtlemislõks peitub minu jaoks sõnas "pean".
Tegelikult ei meeldi mulle see sõna mitte üks teps ka sinatavas vormis... ei meeldi kui  öeldakse "pead".
Kahjuks ilma kuidagi ei saa.
Kui...siis vaid puhkuse perioodil, ent olen osanud end ka selleks ajaks piisavalt paljude "pean" asjadega ümbritseda.
Tegelikult olen ju proovinud küll vabaneda sellest va pean`ist. Mis juhtus? Pidepunktid kadusid. Tundsin end vajuvat tunnete keerisesse ja mõtete sohu.
Seega, mõistlikus koguses "pean" peab ikkagi olema. Aga milline on mõistlik doseering?

Eskapism on esimene näht, et pean liiga palju. Lükkan kohustust edasi, püüan teatud asjadele üldse mitte mõelda. HAKKASIN HOMMIKUTI JOOKSMA. See on suur samm minu puhul, sest enamasti hakkab mul sörkides kohutavalt paha. Püüan tasapisi valuläve pikendada (ehk kauem joosta), ent väga vaevaliselt tuleb võhm. Võrreldes ujumisega vajab jooksemine hoopis teistsugust ponnistamist. Samas on tohutult mugav tõmmata dressid selga ja metsa alla sörkima/kõndima/oigama minna. Keegi ei näe ega kuule.
Jube raske  on end jooksma lükata- nii raske, et lämmatab kõikvõimalikud "pean"-mõtted selleks ajaks.  Sest  pean edasi jooksma.

Comments

Piret said…
Mina käisin hiljuti elus esimest korda ujulas eesmärgiga ujuda. Ja oh sa poiss, kui väsinud ma peale seda olin. Järgmine päev käelihased valutasid nagu oleks jõusaalis trenni teinud. Pole siiani kunagi mõelnud, et ka ujumine võib trenn olla. Seni on kõik need veekeskused ja ujulad minu jaoks rohkem nagu meelelahutuse kohad olnud.
Heli said…
Ujumine annab ühtlase ja hea koormuse. Minu ajoks on ujumine kordades etem liigutamisvahend kui jooksmine. Kahjuks pean selleks teise alevikku reisima ja igakord pole aega ja tahtmist. Jooksmiseks pole ühtegi vabandust - dressid selga ja läks :)