Minu jaoks on üsna suur eneseületus suurema publiku ees rääkimine. No võtab ikka põlve värisema. Mis kõige hullem - mõjub ka häälele. Niigi madal hääl kipub järjest madalamaks vajuma:) Vett tahaks ka... Lihtsam on siis, kui saab ringi liikuda. Aga kusagil puldis seista ja monitori piielda - see on see kõikse hullem variant.
Ainus nipp, mida olen suutnud enda jaoks välja mõelda, on - kanda esitlusmaterjalidesse vaid märklaused - ja siis nende ümber jutustada. Siis elan vaikselt teemasse sisse ja unustan oma jänesesüdame ära. Samas eeldab see enesekindlust just ses suhtes, et kindlapeale suudad oma esinemishirmust jagu saada ja artikuleeritud, arusaadavat kõne väljutada:)
Kõige rohkem ajabki mind närvi teadmine, et pabistavat inimest on raske jälgida.
See nädalavahetus kipub järgmise nädala esinemispaine all mööduma - valmistan mõtlen oma esitluse peale ja kujutan vaimusilmas neid kõige hullemaid stsenaariume ette:)
Meenub mu esimene tähtis esinemine - abiellumine - kogu paaripaneku protseduuri ajal ei suutnud keskenduda muule, kui et ma jumala pärast ei pillaks erutusest värisevate sõrmede vahelt sõrmust maha ...
Miks ma üldse esinemiskutsed vastu võtan? Leian ikkagi, et mul on üht koma teist öelda ja keegi pole vist sündinud esineja? Usutavasti on seda joont endas ikkagi võimalik arendada ja kuidas siis veel kui mitte läbi praktilise kogemuse. Paarikümnelist auditooriumit ma enam nii väga ei pelga. Aga suuremat küll. Ilmselt mängib ka rolli, millise kaalukusega esinemine on seotud. Näiteks diplomitööd kaitsesin üsna väikse publiku ees, ent hirmuhigi voolas:)
Äkki on kellelgi häid nõkse, kuidas esinemishirmu ületada?
Ainus nipp, mida olen suutnud enda jaoks välja mõelda, on - kanda esitlusmaterjalidesse vaid märklaused - ja siis nende ümber jutustada. Siis elan vaikselt teemasse sisse ja unustan oma jänesesüdame ära. Samas eeldab see enesekindlust just ses suhtes, et kindlapeale suudad oma esinemishirmust jagu saada ja artikuleeritud, arusaadavat kõne väljutada:)
Kõige rohkem ajabki mind närvi teadmine, et pabistavat inimest on raske jälgida.
See nädalavahetus kipub järgmise nädala esinemispaine all mööduma - valmistan mõtlen oma esitluse peale ja kujutan vaimusilmas neid kõige hullemaid stsenaariume ette:)
Meenub mu esimene tähtis esinemine - abiellumine - kogu paaripaneku protseduuri ajal ei suutnud keskenduda muule, kui et ma jumala pärast ei pillaks erutusest värisevate sõrmede vahelt sõrmust maha ...
Miks ma üldse esinemiskutsed vastu võtan? Leian ikkagi, et mul on üht koma teist öelda ja keegi pole vist sündinud esineja? Usutavasti on seda joont endas ikkagi võimalik arendada ja kuidas siis veel kui mitte läbi praktilise kogemuse. Paarikümnelist auditooriumit ma enam nii väga ei pelga. Aga suuremat küll. Ilmselt mängib ka rolli, millise kaalukusega esinemine on seotud. Näiteks diplomitööd kaitsesin üsna väikse publiku ees, ent hirmuhigi voolas:)
Äkki on kellelgi häid nõkse, kuidas esinemishirmu ületada?
Comments
Google translator is quite tricky sometimes :)
But - no doubt that i`ve a kind of deficiency of vitamins (incl. calcium) as well...
My main problem right now is that i must perform a conference on next week. Guess what – i`m nervous about that or not?:) Any hints – how to be as peaceful as possible - are useful...
And one thing more… i`m really glad that you try read and understand estonian. It sounds probably quite weird for you.
A great idea is to practice your presentation before your friends and rehearse it by yourself as well. But try not to mentally go over it in your head just prior to your presentation – your conscious mind may sabotage you that way…if you had rehearsed your presentation well, it will be stored in your subconscious mind, so your conscious mind will only get in the way and perhaps cause you to stumble by over thinking.
If you find it hard to look at people during your presentation, look just above their heads so it appears like you’re looking at them.
Finally, remember that you’re not alone. The #1 fear of North Americans is public speaking. The #2 fear is death. Lol.