Kõigest ja ei millestki

Mõtisklesin täna Triangli soovi üle. Rahust.  Tasakaalust. Harmooniast ja selle leidmise püüdlustest. Sattusin lugema aastalõpuintervjuud Tõnu Õnnepaluga, kus ta muu hulgas ütleb järgmist: "...Iga inimese elu on tema enda jaoks. See ei ole kindlasti tühine. See aeg, mis meile on antud elamiseks ja mis tuleb ära elada. Kuidagi on ju selline tunne, et miskipärast me siin oleme, mitte päris niisama... ... elada just nimelt nii, et oleksid rahulikum, rõõmsam ja õnnelikum. Aga see ei tähenda, et sa peaksid seda ilmtingimata kogu aeg saama olla. Ei maksa unustada, et elu on ikka draama ka. Õnnetust on ka vaja. Ka masendust ja kõike muud. On justkui asjad, mis tuleb siin elus ära teha ja ära kannatada. Kui need jäävad tegemata, siis lõpuks kibestud. Ma loodan ja usun, et kui need saavad tehtud, siis on hästi, siis ongi rahu. Saatus, aga mitte ettemääratus, vaid nagu ülesanne. Sellest saab muidugi kõrvale hiilida, tegeleda kõrvaliste asjadega ja olla kogu aeg rahulolematu seejuures

2016.a kaotused muusikailmas jäävad kauaks kummitama. David Bowie, Prince, Keith Emerson, Greg Lake.. nüüd jõulupühade paiku George Michael ja Rick Parfitt (Status Quo). Nende loodu on mulle erinevatel ajajärkudel väga palju andnud ja tähendanud. Kõiki neid seob väga sügav tunnetuslik maailm, mille nad oma muusikasse on põiminud.  Kõik nad on suunaloojad omas žanris. Nüüd siis ilma nende füüsilise kohalolekuta. Muusikal on tohutu jõud, et peatada aja vool.  Muusika seob teatud inimgruppe ja hoiab  ka lahus. Et muusikat lõpuni mõista, peab omama kõrva, mis ulatub sisekõrvast südameni.   Suur on muusikaline õnnetunne, kui kuulmisaistingud armsaga sarnased. Head tähelendu! Muusika jääb!

Igal aastal oleme Theo talli rahvaga pühitsenud Tapanipäeva.   Traditsioon sai alguse Kurtna tallidest ja näeb välja nii, et kaunistame hobuste latrid kuuseokstega (mis igavusest ja vitamiine taga ajades  õigepea ära järatakse ) ja koguneme sadularuumi kuumi jooke ja jõulunäkse maitsma.  Mõnus hobuinimeste kogunemine. Omad jutud ja terminoloogia. Mööduva aasta kokkuvõte ja uue aasta plaanid. Tänavu on paraku teisiti, sest vist esmakordselt elu jooksul juhtus nii, et jõulud tuli haigevoodis mööda saata. Miski viiruslik bronhiit on õnnestunud üles korjata. Alguses vesistasTema oma nina ja siis rändas kogu värk mulle üle. Isegi,  kui oleks tegemist "mingi märgiga", olen piisavalt hädine et selle üle juurelda. Haigeolemisel on omad võlud. Nii olen taevakanalite vahendusel vaadanud ära suure valiku muinasjuttfilme (mu lemmikud!) - Beauty and the Beast, Lord of the Rings, Cinderella. .. Keetnud vägiheina teed, mis Süvahavvalt pärit. Teinud sinepiplaastrit (viimati vis

Ta on tagasi ja oleme koos. Pikad jalutuskäigud ühistel radadel. Ühisolemine.  Silmad, hästi lähedal. Koguaeg. Ikkagi... koduigatsus vahepeal. See ei lõppe vist niipea... Pruugib mul seal vaid käia. Meenub, et olen koguaeg ju teadnud - päriskodu moodustavad inimesed. Ta lapsed käisid eile - tegin pirparkoogi koogi . Suupärane tuli. Otsime võimalusi, et saaksime elada meelepärast elu. Sellist, mis meile mõleamle sobib. Energiat jagub küllaga... ka tal. On uus hingamine. Alkovaba. Lootusrikas aastalõpp on ees. **** Lugesime ükspäev mu blogi koos. Et vot kui palju kurblikke mõtteid (minu arust). Tema arust mitte - et niipea, kui pealkirjast ja esimestest lausetest eemalduda, kaob ka kurblikkus. Jah, tegelikult pole ma ju üldse kurblik - vastupidi. Kes mind teavad, need teavad ;)

Sel nädalal on olnud ja tulemas toredaid hetki. Sõber kutsus kaaslaseks Eesti Autorite Ühingu 25. aastapäeva kontserdile. Pärast tormiülikonda ja plätusid oli üsna värskendav, end pika aja tagant " üles lüüa".  Omavahel lobiseda väga ei jõudnudki, sest rahvast ja suhtlemist oli palju. Täna, vanasse töökohta asja tehes, sain koheselt kutse jõulupeole, mis toimub homme. Dresscode: smart casual . Hmm, avastasin et... mu enamus klassikalist väljaskäimise kostüüme ongi smart casual-tüüpi. Ei midagi kriipivalt pidulikku, pikka lohisevat sleppi või muud sellist. Eks tuulutan end ja jimmichoo `sid. Aga muidu... on täitsa tore. Eriti Mr Elegant Thinking seltsis.

Kodus on mõndagi muutunud. Naabrimehe abiga on  nüüd suur hulk taevakanaleid nähtavad. Seal hulgas arvestatav valik muusikasaateid. ' Mezzo! Retroklipid. Alo TV. Eile õhtul maitsesime peremehega proseccot ja jäime Alo TV-d vaatama. Juhuseid pole - sattusime 1987-88 Tartu Levimuusikapäevadele.  Meie ühise alguse aega.  Reis ajas ja tunnetes.  Pälsoni ühikas, kuhu muusikud majutatud olid... Ühismajutus Heliloojaga, keda tänaseks enam elavate kirjas pole... aga siiani on meeles hommikusöögilaud, kus ta viina ja musta leiva kõrvale kilusid puhastas.  Lapseootuses mina, kes selle peale koridori lõpus asuvasse kempsu öökima tormas :) Mul on ka selgelt meeles kogu põnevus ja uudishimu lavataguse maailma suhtes. Tohutu rõõm ja uhkus, et sellest osa saan. Vaimurikas boheemlaselu, millest unistanud olin. Millised teemad, vestlused, arutelud. Eile õhtul...olime vesised mõlemad. Õues ka selline pime ja niiske. Ja ikkagi - ma ei saa mitte midagi parata. Südant sundida e

Mu elu-eluke on teinud viimase kahe aasta jooksul läbi suured uperpallid.  Üks on kindel - värvid. Jah, palju kirjaid toone on juurde tulnud. Mulle, kes ma vaikselt juba vananemise- ja pensioniplaane pidasin. Surmamõtteid mõtlesin. Nüüd äkki... on kogu ilm mu ees lahti. Sõna otseses mõttes. Vabadustunne, mida purjetamisel tajud...see ongi vist see miski, mis pikamaapurjetajaid kitsukesi elamistingimusi trotsima paneb.  Kui võrratu tunne on üle pika aja maad näha!  Algselt vaid tajutav siluett vormumas puudeks, kaljunukkideks, majadeks, kirikuteks... Ja ma tahan kõike. Ahnelt. Tahan näha ilma ja inimesi... ümber palli tiir ei tundu enam üldse võimatu. Kirjutada tahan... lõpuks ometi oma unistuse täide viia. Lugu ja aeg on küps. Kõik nupud ja skeemid paika asetunud... 21.12.2016 täitub seikluse algusest 21 kuud. Ükskõik, mis ja kuidas elu edasi uperpallitab - olen tänulik värvide, sära ja nooruse eest...  Kõik see saabus koos Temaga.

Jaaa... niipalju on siiski eelnevate aastate rassimisest kasu, et saan endale lubada õlekõrsi. Tulin vahepeal merelt ära. Mulle meeldivad lapsed. Aga ma ei suuda hästi suhtuda olukorda, kus vanemad on sedavõrd isekad, et ei arvest teistega. Vaid iseenda tahtmistega. 1,8 aastase rinnalapse jaoks ei ole 1,5-2 ööpäevaseid sõite tegev purjajaht parim paik maailmas. Jah, võib ju rääkida, et lapsel on alati seal hea, kus on tema vanemad. Loomulikult. Nõus. Ent kui laps kõvahäälselt märku annb, et 2-3 m lainetav meri pole see koht, kus ta olla tahaks, siis ma tõesti ei mõista - miks? Ja kui jahis on veel rahvast ja vahepeal on kibe tööaeg, et saaks purjed vahetatud, märjad riided kuivatatud, söögid tehtud, nõud pestud ja seda kõike üürikesel kõikuval pinnasel, siis - EI. Mul on kiiks - vastutustunne ja ma ei oska ekstreemtingimustes seda jagada nii, et ise hoituks jääksin. Muretsen seal, kus pole minu mure :(   Lähen tagasi alles siis, kui ema lapsega maha läheb. See juhtub enne Bis

Eile saabus UK-st mu täitsa isiklik tutikas tormijope. Täna ostsin den Haagi pileti. Üks ots. Hoolimata sellest, et purjekas on Osmussaarel tormivangis juba mitu-mitu päeva. Aga hiljemalt homme starditakse Liepaja suunas... ilmateade lubab taganttuult. Üks vana kapten ütles nii, et merele võib minna siis, kui merd ei karda. Ma tõesti ei pelga. Merd. Pigem inimsuhteid ja piiratud liikumisvõimalust. Ka merehaigus on ületatav... kusjuures pole ju kindel, et seda üleüldse põen. Kihk minna, end ületada, uut ja põnevat kogeda - see on see, mis mind rähnipojana puu otsa ajab . Ja mu hingesugulase tõdemus, et hommikul sooja teki alla jäädes seiklusi suure tõenäosusega ei tule....  Ootamas on kuujagu spartalikke tingimusi, ootamatusi, rõõme ja ohte.  Nagu teel/reisilolijale kohane. Nagu elus ikka.

Otsisin youtube`ist täispikkuses filmi, ent kõik on keelualused. Mõningaid kohti siiski vaatasin ja vaagisin. Meistriteos, kahtlemata. Isegi algselt klišeelikuna tundunud kohad. Kusagil on olemas ka dvd ja tegelikult tahaksin tänase õhtupooliku mööda saada just seda filmi vaadates. Tunded... Usalduskriis. Armukadedus. Lähedustunne. Alandamine, haiget tegemine. Võimuvõitlus.  Slave to Love. Armastus, mis hukule määratud. Mitmekihiline... story in story in story ... nagu Polanskile kombeks. Torm tuleb. Lind istub hetkel tormivangis. Mind kiusab minevik. Mitte minu, ent tema oma. Materialiseerunud kujul, sõimates mind ussiks ja lõhestajaks ja miskit oli veel. Sellepärast, et keeldusin maksmast mineviku maja veearvet ja laste klassiraha jms. Uskumatu, ent tõsi. Oma tagasihoidliku eksistentsiga ja minevikust eemale hoidjana...nüüd siis niimoodi. Omast arust olen püüdnud mineviku poolt üle parda heidetud inimest maistesse rõõmudesse tagasi tuua, oleviku valu ja võlu tajuma... Ei tunne

Elan pika merereisi ettevalmistuse tuhinas. Närvid on kõigil pingul, sest nagu ikka  - napib raha, et kõike hädavajalikku hankida. Navigatsiooniseadmed, turvavarustus, uued koid, kaasavõetav varustus + kaimaksud, kütus reisil olles. Ent inimkätest ja teadmusest on puudus. Ütleme nii, et paar päeva tagasi prahvatas vimm, mis kogunend salaja :) Vanamoodi enam edasi ei saanud ja ma pidin teatud küsimused meeskonnale esitama.  Nojah, konfliktijuhtimise koolitusest oli sedavõrd kasu, et mingil hetkel taandusin vaidlustest. Aga seda rohkem valutasin hinge omaette. Täiskuu ka. Uni kadus vähemalt üheks ööks ja nii magasin 1,2 kuud oodatud eriarsti külastuse sisse. Kui kõik ikkagi peaks õnnestuma, tähendab see vähemalt minu jaoks 30-päevast purjereisi. Võib-olla ehk isegi veel pikemat. Kui mitte, tuleb see ükskord niikuinii.

Kuulsin ja nägin. Esialgne  ehmatus  (sound tundus kuidagi kehva)  möödus. Kontserdi lõppedes jätkasime oma lauludega - sünnipäevaseltskonnas oli õige mitu kooriinimest ja nii ta läks. Ruja repertuaarist kuni seltskonnalauludeni välja. Väga hubase mulje jättis ka Helsinki. Jalutuskäik enne kontserti, cava tänavakohvikus, päikseline ilm - kõik oli lihtsalt täiuslik. Ja hommikul jalgsi hotellist sadamasse - õhus pisut sügiskargust... kohalikud daamid olid juba käed nahkkinnastesse kängitsenud ja pead sallidesse, mütsidesse peitnud. Palju huumorikaid vahejuhtumeid, lugusid laevareisil sinna ja tagasi - mu vana hea seltskond. Turvaliselt ja hoitult tundsin end ja seda on hädasti vaja. Pea on haige tänaseni.

Võõrutuse teine päev. Eilne otsusekindlus on asendunud ahastusega. Ilmselt jagub mõneks ajaks. - Prognoosin keskmisest kõrgema EQ-ga inimesena :P Eneseirooniliselt, loomulikult. Kihnu ootab, ent sealsed rajad on ju ka jalajälgi täis. Eks tule leppida nii mõnegi raja unustustehõlmaga. Et need ongi kordumatud. Kõige suurem äng on seetõttu,  et ei suuda  - keegi kunagi võiks olla nagu  tema. Teda on vaid üks. See tundub nii uskumatuna, et unustad kõik tunded, mis varasemalt olnud ja ongi vaid see üks hetkevalu või - arm. Miski ega keski pole võrreldavad. Samas tiksub teadmine, et kõik on mööduv... Ajaga. Vahepeal ajab kõik metsikult naerma. Meenub episood filmist Toscana päikese all, kus 90-ne vanavanema armus internetis Pablosse (vist oli selline nimi ja selles filmis). Aaaaa! Ja siis järgmine pilt Neli pulma ja matusest, järelehüüe armsale... Awww. Miraaž. Kõrb. Oaas. Elu. Ma oskan seda ilusti elada, eks. Päriselt tundes. Edasi liikudes. Pärisenda unistusi täide viies. Sest

Üks miinusmärgiline päev, mis vägisi plussiks kiskus. Armsad inimesed astusid läbi, helistasid, olid olemas. Tuletasid meelde, kes olen. Jah, vahest kipub "järg" käest. Uus usaldamine. Saladuste vahetamine. Vaid ühega, kõige lähedasemaga jagasin ehmatust. Võib-olla oli kogemata. Aga valus on siiani. Miski lüli sai haiget ja kipitab. Kutsikad tegid trikke...ronisid esmakordselt üles. Toolidele - üles. Nägid välja erakordselt suured ja nummid. Värske suitsulatikas. Elektrijalgratas, mis mõjus mulle lagistamaajavalt. Niiet sõitma ei jõudnudki. Lihtsalt naersin homeeriliselt. Kergendades ja -dunult. Panen homme osaku müüki. Vist. Üpris kindlasti,

Homme teen! Kraabin kutsikate müramise üle elanud varred kokku ja   voila! Niiet, R. kui tuled, siis  - kas teeme koos või jõuan enne valmis. Isutab. Inspiratsiooni sain armsalt Soodomalt. Elu läheb edasi ja ükski s... kogemus ju tegelikult ei tapa. Kui oled ellujääja. Õpid ja tõded, ahsiisselliseid on ka ... Võtad teadmiseks lihtsalt. Kuidagi kerge hakkas pärast otsustamist. Sama kerge, kui päevatööst lahkumisel. Ilus suvi on ju ees! Minu suvi!!!

Kodus on turvaline, Palju tegemist,ent mis siis! Siin tunnetan iga rakuga - olen vajalik, näen tänulikke pilke.  Seda on mulle vaja. Olen tasakaalus, sest nii mõningadki seigad on selginenud ning otsusteks kristalliseerunud. Nii vaikib müra ja näed olulist enda sees ja ümber. Isiklikus plaanis on sel nädalal olnud väga toredad hetked - wakeboardi treeningukaaslased on tõeliselt hoolivad ja lahedad. Viimasel korral oli trennis suisa 7 osalejat, mina ainuke õrnema soo esindaja. Palusin ise treenerilt luba, et tahan sillalt hüppega vette minna - jee!! õnnestus kohe esimesel korral. Ja väiksemaid ollie`sid proovisin, küll ilma obstaaklita,lihtsalt vees, ent ikkagi! Ja ühe pöörde kandadel kantides tegin ka ilma kukkumata ära. Seekord saime kõik vaid 2 tiiru teha, ent kuidagi mõnus fiiling oli. Endiste kolleegidega toimus eile õhtul Ülemiste Citys grilliõhtu. Valmistasin karulaugupestot, mässasin suisa 1,5 tundi et saada purgike iga korruse külmkappi. Pidasin tänukõne, tuli p

Tii-tiiii, see kevad tuli teisiti. ... Mõnusa soojalainega mai alguses. Viimati vist olid taolised maikuupäevad siis, kui Tartu levipäevad õitsesid. Vähemalt ma ei mäleta, et nii pikalt soe oleks. Kuldpruun olen igatahes, Eks Las Galletase päevitus anna oma osa, Hästi segane nädal oli va eelmine. Tundmused seinast-seina. Hõre olemine, mis kalli inimese poolt põhjustatud. Tema eksi kiri mulle. Kogu segapuder viis mind selleni, et toimisin ka ise halvasti. Ütlesin teravaid ja halbu sõnu. Oma emale. Kuigi... püüdsin endas hoida. Ikka partsatasin välja, Lumepalliefekt, aga -  ei ühtki õigustust halvale käitumisele. Tuleb peeglisse vaadata ja "rasket roppu tööd" vaatet nullist alustada. Õnneks oleme perekondlikult niiiiiiiii normaalsed inimesed, et kui vanematest lahkusin, itsitasime emaga kahekesi - nonäed, kus sai välku ja müristamist, õhk kohe puhtam. Paar hellitavat laksu tagumiku pihta mulle ja mina emale. Ja oligi jälle rahu maa peal. Eks teame, inimloomus ei muutu, ent

Olen mõnda aega elanud nädalavahetuste ootuse rütmis. Ootasin teadagi mida - päris oma hetki ja aega. Nädalalõputundest on raske vabaneda ka nüüd, kui ma ei pea enam oma soovide ja tahtmiste elluviimiseks laupäeva-pühapäevani ootama. Pigem vastupidi - peremehel on nädalalõpud kinni ja koeruste ning hobuste eest hoolitsemine seega minu õlul. Mõistmine, et ma ei pea ootama nädalalõppu selleks, et kasvõi sõita Lemmele - sellelt tabasin end alles täna. Mul oli seal viimati nii hea... inimtühi rannariba, kevadlõhnad ninasõõrmeis. Maatükist mitte kaugel "avastatud" 3 hobust.  Häädemeeste surnuaia rahu ja vaikus, kui oma vanavanemate hauakääpaid püüdsin leida. Igatahes mõtisklesin täna honmikul, et viin oma nädalad üle pühapäevarütmile. Iga argipäev kui pühapäev! Siis on nädalavahetuse päevi oluliselt rohkem. Ei pea enam ootama, koguaeg on olemas.

Pusime kompanjonidega hooajatööde kallal. Meie armas Lind vajab värskenduskuuri. Hetkel seisab ta veest väljatõstetuna kail, meretuulte eest varjuks jäälõhkuja "Tarmo". Mehed on ennastsalgavalt purjekat pahteldanud, lihvinud ja siis jälle lihvinud. Kõik ruutsentimeetrid on käte vahelt läbi libisenud. Mõni ime et Sõbra sõnul on tal nüüd 2 armsamat... :) Nüüdseks on põhi mürgitatud/krunditud ja ootab uut värvkatet, logode kleepimist ja poleerimist. Mõnel asjal on hing . Energia, mida ese või asi inimesele annab ja esile kutsub. peegeldub tagasi. Tekib võimas side, lootuste ja unistuste ankrukoht. Tormilinnuga on täpselt nii. Tänu talle on mulle meenunud lapsepõlv. Kes meist poleks Saladuslikku saart või kapten Granti lapsi lugedes unistanud retkedest silmapiiri taha. Meritsi või maad mööda. Pigem ikka meritsi. Ja millal need unistused lõppesid, lakkasid? Täiesti märkamatult tuli "muu elu" peale.  Tegelikult on ikkagi kõik võimalik, tuleb lihtsalt mee

Tehtud! Keskmine kiirus 7.6 sõlme. Grooti ja fokat sai küll vaid napi tunnijagu kasutada, sest tuult lihtsalt ei olnud... Kuigi, eelmisel päeval lõõtsus ligi 20 m/s. Nägin hülgeid, viis korda kindlasti. Sõitsime üle Osmussaare ja Dirhami vahelise platoo, kus sügavus järsku 50 m-ni kukkus. Süsinikrooli sangas sain olla tunnijagu ja sportjahti läbi lainete juhtida. Külma peaaegu ei tundnudki, sest olin ettenägelikult riietunud mitmekihiliselt. Suusapükstele tõmbasin veel HH kilepüksid (tänu Humanale) peale -  soe ja mõnus olemine. Seltskond oli   viispluss . Sai nalja, põnevaid lugusid. Mõni meist oli lõpuks päris väss. Mina üllatuslikult mitte...hoidsin energiat ja silmi lahti. Maabudes kõikus ümbritsev veel mõnda aega. Merel liueldes seevastu oli suur ja sügav rahu. Hetkes olemine, peas ei ühtegi mõtet minevikust ega tulevikust. Kogenud merekaru rääkis, kuidas ta talviti autoga pidevalt Tilgu sadamasse sõidab. Ka kiirel tööajal. Et saada seda rahu ja teadmist - varsti saa