Sompus ja rõskete ilmadega on hea mõtelda... suvest. Muidugi on see kaugel. Ent täna, töösse pausi tehes, Bonhamiga metsa minnes, tundsin kevade lõhna. Petekas jah, aga pikaaegse vihma järgne päike tekitas sellise fatamorgaana.
Tegelikult on lood mu metsas kurvad. Palju on tormimurdu. Tänavune vihmane suvi lasi heinakõrrel kaua värske olla. Seetõttu ongi jäänud vahele mu sügisene lemmikaeg - esimese lume tõttu maha vajutatud kõrred, napilt külmetunud maapinnaga. Parim ratsamaastik.
Praegu on aasad ja nõgesevõserikud lume tõttu küll lamandunud, ent igal pool lirtsub vastu vesi. Viimast hobudega metsaskäiku meenutavadki pilgeni vett täis kabjalohud.
Ei midagi unikaalset - lihtsalt, tahaks Toscanasse! Küllap ma ühel päeval oma unistuse realiseerin, ent siiani on see üsna võimatuks osutunud. Nimelt, tahaksin seal olla kauem kui nädala. Olen oma unistust täitnud nii kultusfilmiga, kui erinevate casa`de vaatlemisega. Nii saab unistus järjest kindlama vormi. Pluss veel lugu Punasest liiliast.
Aga see selleks.
Istun hoopis uue Ikea töölaua taha, mille kodukontori tarbeks soetasin:) Kajakapesa soovitusega, riputada üles pilt kodukontorist - ühinen üleskutsega niipea, kui mööbeldamised lõpule viidud - mul on vaja veel monitor, tool ja nipet-näpet paika panna.
Siiani olen olnud suhteliselt mobiilne: ruuteri abil jagatud võrk on lubanud läpakaga liikuda sinna-tänna. Taolisel vabadusel on halvad tagajärjed - halb kehahoid ja kipitavad silmad. Seetõttu otsustasin sisustada spetspaiga - elutoa rõdu. Esiteks on siin alati soe ja teiseks, hea ülevaade toas toimuvast:) Mul siin isegi oma magamismatt, juhuks kui töö murrab:) Kahjuks pole akenast avanevat vaadet katuseakna tõttu. Aga muidu on mõnus. Näis, kas adapteerun.
Tegelikult on lood mu metsas kurvad. Palju on tormimurdu. Tänavune vihmane suvi lasi heinakõrrel kaua värske olla. Seetõttu ongi jäänud vahele mu sügisene lemmikaeg - esimese lume tõttu maha vajutatud kõrred, napilt külmetunud maapinnaga. Parim ratsamaastik.
Praegu on aasad ja nõgesevõserikud lume tõttu küll lamandunud, ent igal pool lirtsub vastu vesi. Viimast hobudega metsaskäiku meenutavadki pilgeni vett täis kabjalohud.
Ei midagi unikaalset - lihtsalt, tahaks Toscanasse! Küllap ma ühel päeval oma unistuse realiseerin, ent siiani on see üsna võimatuks osutunud. Nimelt, tahaksin seal olla kauem kui nädala. Olen oma unistust täitnud nii kultusfilmiga, kui erinevate casa`de vaatlemisega. Nii saab unistus järjest kindlama vormi. Pluss veel lugu Punasest liiliast.
Aga see selleks.
Istun hoopis uue Ikea töölaua taha, mille kodukontori tarbeks soetasin:) Kajakapesa soovitusega, riputada üles pilt kodukontorist - ühinen üleskutsega niipea, kui mööbeldamised lõpule viidud - mul on vaja veel monitor, tool ja nipet-näpet paika panna.
Siiani olen olnud suhteliselt mobiilne: ruuteri abil jagatud võrk on lubanud läpakaga liikuda sinna-tänna. Taolisel vabadusel on halvad tagajärjed - halb kehahoid ja kipitavad silmad. Seetõttu otsustasin sisustada spetspaiga - elutoa rõdu. Esiteks on siin alati soe ja teiseks, hea ülevaade toas toimuvast:) Mul siin isegi oma magamismatt, juhuks kui töö murrab:) Kahjuks pole akenast avanevat vaadet katuseakna tõttu. Aga muidu on mõnus. Näis, kas adapteerun.
Comments