Nädalavahetus blogimist jäigi vahele, sest... Jah, tegelikult on mu hing ja süda mõtteist tulvil. Emotsioonide rohkus, tuleb välja, pärsib blogimist. Ma ei saa üle ega ümber netivõõrast ehk vaimolendist, kes kunagi ammu jättis mu blogisse järgmise kommentaari: "...Igaüks oskab armastada, see on sündides kaasa antud. Mõned teevad seda loomu poolest hästi, enamik aga peab uuesti õppima, meelde tuletamine, kuidas armastamine käib. Ja kõik, eranditult kõik, peavad põlema möödunud ja mööda lastud tunnete tules, läbi elama rõõmud ja valud, kukkumised ja tõusmised. Kuni näevad seda ühendavat niiti, mis iga uue kohtumise taga on - sest see on seal. Elu on vahel väga ihne: inimene elab päevi, nädalaid, kuid ja pikki aastaid, ilma ta midagi uut tunneks. Aga kui ta kord ühe ukse avab - tekib ruumis tõeline uputus. Ühel hetkel pole sul otsekui midagi, järgmisel aga enam, kui suudad vastu võtta. Selle uputusega haakumise võime ongi ehk see keeruliseim valiku koht - iial ei või tea...