Kahjuks pole minus suurt käsitööpisikut. Blogiilmas olen sattunud lehtedele, kus kaunist ja ajatut isetehtut esitletakse. Imetlen, ent järgitegemise soov puudub.
Ometigi omandasin ma kunagises ÕTK -s (õppe -tootmiskombinaat:) õmbleja kutse. Kõik katsetööd ma seal valmis pusisin, eksamitöö samuti. Mäletan, et ülerõivaste nappuse tõttu sai isegi jope õmmeldud (vatiiniga ja puha). Seelikuid õmblesin, mõne kleidi isegi, koorilaulu pluusi... Kudusin ka, tollase sõbranna eeskujul. Tegelikult oli ju hirmus vahva, saime kokku kas tema või minu kodus, jutustasime ja lasime kätel vilkalt käia. Üht ringvarrastel kootud kampsunit mäletan... sääriseid, salle, kindaid, mütse sokke - ka neid sai tehtud. See kõik juhtus kooliajal. Teist korda nakatusin pisikuga poega oodates. Kõik käterätikud said heegelpitsid, valmisid ka pehmed papud ja imetillukesed kampsunid. Meeletu sisemine vajadus ja tung näputöö järele. Emainstinkt?
Mõni aeg tagasi võtsin taas vardad. Valisin lõnga, teadsin kindlalt millist ja miks tahan. Tahtsin pikka, paksu ja kohevat salli. Esmalt kudusin, sest see aitas leevendada igatsust ja ....tabasin end mõtlemast muinasjutule, kus Elisa oma luigeks moondatud vendadele nõgesesärke kudus. Rääkida ei tohtinud.
Vahepeal katkestasin töö, sest juhtus palju. Ent... ühel päeval, pooleliolevat tööd silmitsedes võtsin kudumi taas kätte. Uskumatult hea ja lihtne hakkas, justkui oleksin oma purunenud unistused, solvumise ja valu näppudest välja kudunud. Kui sall valmis, mõistsin et see mõeldud nähtamatule kaelale. Panin ta silma alt ära. Et ei tuleks pidevalt meelde need mõtted, mis kududes meelestusid.
Täna hommikul, garderoobis inventuuri tehes, sattus sall taas mu nägemispiirkonda. Ei torganudki, hoopis imetlesin, et vaatkui pehme ja ilus sai! Mähkisin salli ümber kaela. Soe ja turvaline tundus. Otsustasin seda läbi sügise kanda. Mis ta ikka niisama seisab. Kummaline soe side ümber kaela ja..
Comments