Ahastuse eksirännakud on kurnavad. Inimene pole loodud olema pidevas mure või stressiseisundis... Siinkohal tulevadki appi sisemised ressursid. Vähemalt mulle:) Seetõttu usun ka kõnekäändu: kellelegi pole antud rohkem, kui ta kanda jaksab.
Seekordne abi tuli unest. Õigemini... poolunest, sest õnnetu olles võib sügavast ja rahulikust unest vaid und näha...
Ärkasin kesköö paiku teadmisega. Sain aru, mis mulle hetkel enim haiget teeb ja alateadlikult rööpast välja viib. Muidugi, poja kodust lahkumine. Suvi on möödunud selle teadmise sordiini all, ent nüüd, kus see hetk päris tõeliselt kätte jõudmas, mõistan et see lööb mu maailmapildi segamini. Vaatasin ta põnevusega segatud ärevust, kui ta vanaema kingitud isiklikku kohvimasinat kokku pakkis (üürikorterisse viimiseks). Elan ta põnevusele kaasa, ent samas tunnen torget. See paljuoodatud ja kardetud pesast lendamine.
Ma ei muretse niivõrd tema hakkamasaamise pärast, kuivõrd iseenda hakkamasaamise pärast. Selleks on ka põhjust. Näiteks... ühel päeval, kui ta oli tulevases kodulinnas korteriasju ajamas, püüdsin teda telefoni teel kätte saada. Telefon kutsus, ent ei vastatud. Proovisin veel - ikka ei midagi. Helistasin sõbrale, sain teada, et ta oli otsustanud autostopiga tagasi tulla. Sellest piisas, et ma momentaalselt õuduspilte nägema hakkasin... Absurdne, tean. Aga täpselt nii kaua see kestis, kui sain rahustava sõnumi - olen hetkel ühe auto peal, helistan varsti tagasi.
Poeg on mu ainus laps. Olen mitmeid aastaid tagasi sügavale endasse vaadates mõistnud, et olin ise paras laps, kui emaks sain. Ja kindlasti teinud palju pöördumatuid vigu tema kasvatamisel. Üks on aga kindel, ta sündis siirast ja puhtast armastusest. Tundest, milleks ma võib-olla enam eales suuteline pole. Ei tea, kas sellest jätkub? Ühel hetkel tajub ka tema, et maailmas on olulisim inimsuhted. Esmalt sõbrad, ent hiljem... leida üks ja ainus, kelles peegeldud ise, kelle läbi paremaks saad. Tingimusteta mõistmine.Seekordne abi tuli unest. Õigemini... poolunest, sest õnnetu olles võib sügavast ja rahulikust unest vaid und näha...
Ärkasin kesköö paiku teadmisega. Sain aru, mis mulle hetkel enim haiget teeb ja alateadlikult rööpast välja viib. Muidugi, poja kodust lahkumine. Suvi on möödunud selle teadmise sordiini all, ent nüüd, kus see hetk päris tõeliselt kätte jõudmas, mõistan et see lööb mu maailmapildi segamini. Vaatasin ta põnevusega segatud ärevust, kui ta vanaema kingitud isiklikku kohvimasinat kokku pakkis (üürikorterisse viimiseks). Elan ta põnevusele kaasa, ent samas tunnen torget. See paljuoodatud ja kardetud pesast lendamine.
Ma ei muretse niivõrd tema hakkamasaamise pärast, kuivõrd iseenda hakkamasaamise pärast. Selleks on ka põhjust. Näiteks... ühel päeval, kui ta oli tulevases kodulinnas korteriasju ajamas, püüdsin teda telefoni teel kätte saada. Telefon kutsus, ent ei vastatud. Proovisin veel - ikka ei midagi. Helistasin sõbrale, sain teada, et ta oli otsustanud autostopiga tagasi tulla. Sellest piisas, et ma momentaalselt õuduspilte nägema hakkasin... Absurdne, tean. Aga täpselt nii kaua see kestis, kui sain rahustava sõnumi - olen hetkel ühe auto peal, helistan varsti tagasi.
Ma olen püüdnud poja täiskasvanuikka jõudes teda tingimusteta mõista. Tunnistan ausalt, vahest olen olnud liiga pealiskaudne, kannatamatu, töö või oma ego kammitsates.
Tean, et ta käib algul sageli kodus. Kuni tal endal tekib kodu. Siis jäävad ka käigud harvemaks. Nii nagu mu oma vanemate juurde. 19 aastat on möödunud nagu unenägu. Mulle jääb nii palju, hoolimata sellest et hetkel kardan enim tühjusetunnet... ja kahekesi üksiolemist.
Aga... vaid mina ja poeg mäletame õige mitmeid hetki, usustavasti, mul on palju head ning ilusat meenutada ja loodetavasti temalgi.
28.10.1988 kell 13:55 - Teil sündis poeg! Näitan selga, seljal on suur sünnimärk - nii et võimatu on ümber vahetada!, teatas Pelgulinn ämmemand. On jah.
Ema ja lapse vaheline side.
Comments
Mina mäletan oma noorusajast, et isegi helistamas käisin postkontoris ja emaga pidasime pidevat kirjavahetust. Igatsus oli vastastikune. Tänapäeva lapsed on palju iseseisvamad ja ka vanemad(19-20)kodust lahkudes. Tulevad ikka koju, algul päris tihti.
Aga nad jäävad oma emale ikka lasteks.
Ja kuna minu blogi on igati avalik, siis teretulemast mu virtuaalkoju ka edaspidi, kulla Emmeliina!:)
*Emmeliina on väga ilus nimi, Kunksmoori pärisnimi oli vist ju ka Emmeliin(e)a?
Jah, see on muidugi paratamatus ja tegelikult pole ju see samuti hea, kui laps jääb liiga kauaks vanemate koju ja vanemate lapseks. Eks igaüks pea ise oma maailma avastama/leidma. Ja selleks on vaja kodust lahkuda.
Kuidas Jaan Kross ütleski?
...Ja kõik asuvad teele
sest kõik peavad asuma teele
/......./
ja vöö vahele pistetud hõlmadega
ning avastavad uue maailma...
Olen jälginud oma ema, kui tema linnukesed pesast lendama hakkasid...mitte kõik 7 korraga, aga siiski..ja kui aeg on viimaste ja nooremate käes, siis muutub ta järjest nukramaks ja alati, kui ma linnas olen, siis ikka helistab ja tunneb muret, kas ma sõin,kas ma koju ka ikka tulen,et maja on ju nii tühi nüüd:) Pärast seda, kui ma olin telefoni ühikasse unustanud ja ema mulle pool päeva juba paaniliselt helistas, südames hirm, et mis siis nüüd, kannan ma alati telefoni kaasas ja saadan kas või smsi, kui vastata ei saa:)
Üks side vast eriline - muusika tajumine ja mõistmine, selles oleme pojaga ühel lainel.
Aga kuna mul on kolm last, siis pole ühe ,,kaotus,, ka veel nii suurelt kurvastav. Muideks, läheduse asemel mõtlesin ma pigem seda, et kas lapsest kasvab hingesugulane ja kas seda on palju tahta. Ilmselt tihti ei kasvagi, aga mõtle kui tore see on. Ma siiski usun, et vahel nii juhtub!
Vaat selles mõttes oleme küll pojakesega ebaõnnestunud.:) Muidugi esimese mehega ka, meid sidusid teised tegurid...;)