Kõigest ja ei millestki

See on tegelikult vana teema ja olen sellest vist kunagi ka blogisenud, hetkel ei malda otsida. Ebakindluse antonüümiks  on enesekindlus. Vist. Näed, juba kahtlengi... ja kahtlen paljus. Päike tõuseb ikka, see vast kindlamast kindlam... kuigi, kes teab. Ebakindlusesse suhtub meinstriimi-inimene põlglikult, justkui oleks tegemist mingi puudega. Enesekindlad inimesed on parimad parimate seas - nende päralt on võit ja tulevik, seda püütakse ühiskondlikul tasandil levitada, süstida. Eks karjääriredelil tõusmiseks, töises ilmas see ongi vajalik. Kes siis ikka muidu kogu  vajaliku töö ära teeb? Ebakindel inimene ehk üldse kahtleb karjääri jms vajalikkuses... Viimasel ajal on paar (mulle peaaegu võõrast) inimest minu x-otsuseid või y-käitumisviisi kommenteerinud ebakindluseks. Küllap nad teavad ja neil on kahtlemata õigus. Lahendust otsides olen tõesti  ebakindel, eales ju ei tea - milline teeots see va õige on. Enesekindlust (just seda kivist hoonet, kuhu varju pugeda!) ei paista k

... tekkis idee, mis realiseerimist ootab. Täna proovin. Vaatab, kuidas läheb. Regasin end ka ühele kursusele...üleüldse otsustasin vahelduseks endasse investeerida. Kaua võib, eks ole ;) Eile sattus fb-s näppu üks ringkiri . Öhhohhöö, no kes küll selliseid asju sepitseb? On ikka ameteid siin maamunal. Kliiniline sotsiaaltöötaja. Samas , ringkirja levimiskiirus on ilmne märk ängist ja soovist olla mentaalselt tugev-tugev. Suvi ju suur "energiate vahetamise, kogumise, äraandmise" aeg. EDIT: Juhhuuu - tehtud! Minu esimene jooksmine. Inspiratsiooni sain Daki blogist , kuhu aeg-ajalt sattunud olen. Mul on jooksmise vastu alati mingi tõrge olnud, ent olen aru saanud, et oluline on  võhm , mis jooksjatel tekib. Pealegi...tohutult lihtne ettevõtmine, mets ju aia taga.  Ja praegu on august... ja ma tahan head enesetunnet.. ja iseendaga olemist ... ja  balletitunnid on hetkel suvepuhkusel ja... Tõmbasin endale Daki soovitatud äppi ja pärast esimest trenni olen väga rahul. 1.

Viimasel nädalal olen käinud, näinud, mõelnud ja öelnud. Suurim õppetund vast see, et häirivast käitumisest tingitud halb tundmus tuleb kohe välja öelda.  Mitte jätta sisemusse oma elu elama, käike uuristades pilti kujundama. Samas olen enda üle uhke, et mõned asjad tegin selgeks.  Endale halvasti öelda ei lase enam mitte kellelgi. Väga aitas kaasa ka kunagi ammustel aegadel Tumeblondi blogist loetud tõdemus: ärge lähenege mulle ja pugege mu hinge selleks, et sinna s.... Punkt. Õhk sai klaarimaks ja edaspidi olen kargem. Elagu umbusk! Aga muidu... ...Oli pilkane, tähtedeta öö, kuid pimedus oli läbi imbunud uuest, puhtast õhust. Pikast rännust väsinud, tõmbasid nad rippmatid üles ja magasid sügavasti esimest korda kahe nädala sees. Kui nad ärkasid, oli päike juba kõrgel, ja nad tardusid  paigale, jahmunud ning võlutud. Kesk sõnajalgu ja palme seisis nende ees hommiku vaikivas säras valge ning tolmune määratu suur hispaania galioon. Pisut tüürpoordi poole kaldunud laeval rip

Silmad lahti ja kohe sundmõte - minna või mitte. Sisemine vadin kestab juba mõnda aega. Rääkisime veel ööhakul telefonitsi, ta keelitas ikka kaasa seilama. Üks osa minust tahaks väga Naissaarele minna. Teine pool jällegi ütleb, et ma pole valmis. Inimestega koosolemiseks, suhtlemiseks, sundimatuks vestluseks. Lihtsalt ei kujuta ette. Mingi krõks on toimunud. Eneseabi "wanted". - ent hetkel tunnetan, et pigem metsas ja üksi, kui merel ja seltskonnaga.

Eile oli koertel kondipäev. Jaani lihapoest saab pirakaid säärekonte, selliseid, mida korraga ära närida ei õnnestu. Hea  "trenn" hammastele ja närimisvajaduse rahuldamiseks. Aga eks kondid tekitavad pingeid. Tavaliselt on nii, et kõik on Aura omad. Ega muud aitagi, kui kontidega koerad  eraldi paigutada. Mingi aja pärast on suurem huvi lahtunud ja siis saavad nad suurema lahinguta "kondimängu" mängida -  ise ei taha, aga teisele ka ei anna. Urinad ja väiksemat sorti lahingud sinnajuurde. Täna, pesu kuivama riputades märkasin lillepeenras värskeid kaevamisjälgi. Kondijupp reetlikult välja paistmas. Bonham ei matnud konte. Betty ka mitte, Bibi vist küll, mäletamist mööda... Nüüd on meil taas kondimatja:) Täpsemalt pole teada, kas Aura või Amur. Aga suunurgad vedis avastatud peidukoht ülespidi. Eks aeg anna arutust. Hmm... ja  tantsisime eile õhtul , tänavasillutisel kui nii võib öelda. Täpselt nagu paar aastat tagasi Tartus. Täitsa hästi tuli välja, tõdesim

Õhtupäike Kadriorus.  Nagu Hyde Park. Istusime pleedil.  Toidukorv käeulatuses. Päike oli ammu loojunud, kui märkasime laiali minna. Enne seda oli meid külastanud mururolleriga mupo (prosecco pudel oli liiga avalikult nähtav, pakkisime sündsalt kotti) ja pimeduse hakul ka üks väike siilike, kellele juustu ohverdasime. Lõbusad ja harivad lood. Me kohtumised kujunevad alati teadmiste vahetamiseks. Just nende kildude, mis mõlemaid huvitavad. Niitipidi omavahel ühendatud, järgmistesse kihtidesse suunavad. Seekordne soe lugemissoovitus mulle ja imestus, et ma polegi nimetatud autorilt  mitte midagi lugenud... Mina jällegi jagasin oma viimasaegset avastust/imetlust. Kahepeale püüdsime teksti meelde tuletada.  Võitsin ka arvamismängu teemal, millisest Euroopa kahest (mõtetust) riigist tal marke pole. No ok, 3 vihjet oli vaja. Lõpuks demonstreeris, kuidas tema arvates ma neiuna minestasin :)  Lõbus oli. Tõeline sõber. Minu arvates tõupuhas intellektuaal. Imetlusväärne. Kuts

Tänase päeva lugu? Ma pole küll muu hiphop-muusikaga kursis, ent mäletatavasti meeldis see lugu kohe, kui "müüki paisati".  Ilmselt paljudele teistele ka, kui otsustada youtube`i vaatajaarvu järgi. Täna oli Freestyler youtube`i klippide valikus mulle esimeseks soovituseks :) Noh, kuulan mõnuga. Video on samuti meeltmööda. Mul on elus hetkel kummaline aeg... "valikud" märksõnaks. Mingid sündmused, teemad, mis on "hoiatavad", kui tagantjärgi järele mõelda.  Korduvsündmused.  Misjärel end alati hõredalt tunnen.  Helistasin eile Filatelistile. üle pika aja. Täielik telepaatia, tõdes tema... et olla just tunnijagu tagasi mulle mõelnud. Igatahes otsustasime üle pika aja kohtuda. Igatsen progevestlust, irvitasin telefonis. ... ja  veel  üks hääl minevikust oli vastamata kõne teinud. .... ja  mu armas mereäärne paigake kutsub. .... ja kuidas hakkad äkki võõristama kedagi, kes on olnud lähedal. .... ja kõik uus on tegelikult hästiäraunustatud vana.

Klõpsisin pildid teemal "enne ja nüüd".  Praegu päris hea vaadata, mis tehtud. Talu ehitusaasta on 1892. Ehitaja sõnul on ta vahepeal osaliselt põlenud ja uuesti üles ehitatud. Renoveerimistööd kestsid 6 aastat ja algasid 2002. Ikka niimoodi, et järk-järgult, kui üks tuba või nurgatagune sai valmis, siis kolisime jälle edasi.  Vesi sisse ja solk välja  olid esimesed tegevused. Palki tuli  kohati aknani välja vahetada. Vundament valada. Kõdunemisprotsess isoleerida. Kõik kommunikatsioonid tänapäevastada... Nüüdseks on tänu peremehele täieliku uuenduskuuri saanud ka saunamaja (2014) ja muidugi ka tall (2007). Katuse ja voodri vahetus oli 2003.a eesmärk - katusemeistrid olid pärit Arukülast, kusagil on olemas ka pilt. Ent põhiline ehitaja ja abiline oli Georg, kes tegi ja oskas kõike. Interneti abil leitud, liitus ehitustöödega juba 2002.a ja lõpetas 2007.a talliehitusega. Oluline objekt oli ka kaukakindla aia ehitamine, mis tähendab seda, et ca 3000 m2 on piiratud 0,5m ai

Tegelikult on ju nii, et kui end niiskuskindlalt riidesse panna, pole ilmal ega olemisel häda midagi. Sellegipoolest passisin eile peaaegu kogu päeva toas. Kolisin talu kõige kaugemasse soppi (tee suhtes) ja tundsin end hästi. Vahetasin blogi kujunduse välja (kuidas meeldib?), tegelesin tööasjadega, mõtlesin muuhulgas ka Linnu tulevikule. Esmaspäeval koguneme reederitega ja asume tekki lihvima, värvima. Tõstuk-kraana on vaja tellida ja Lind korraks vaja ka välja tõsta, et kõhualuse habeme eemaldada saaksime. Kihnu merepeole plaanime seilata, kui ilm vähegi soosib. Õhtupoole aktiviseerusin sedavõrd, et askeldasin väiksemaid aia- ja tallitoimetusi, õues. Kuidagi nii on paika loksunud, et kui tema on tööl, olen mina talus. Tundub, et selline elukorraldus sobib kõigile. Vaatasin üle hulga aja ka ühe filmi ära - A Bigger Splash.   Soovitan soojalt - võrratud näitlejad, operaatoritöö, süžee. Tilda elegantsed kostüümid on juba omaette vaatamisväärsus. Jah, kui palju jääb segadust õhku lõ

Võtsime kätte ja sõitsime jaanide paiku ära.  Ühegi plaanita.  Lihtsalt vaatasime ilmakaardilt järgi, et kus maalapil võiksime päikest kohata. Enne läksime Tormilinnult läbi ja võtsime telgi ja magamiskotid. Esimesel õhtul jõudsime Puise ninasse. Maailma kauneim vaade! Sõime puhkemajas suitsukala saia, jõime vahukohvi ja mekkisime vana tallinnat.  Siis maandusime Topul. Alguses ehmatasin - nii palju rahvast! Paarkümmend inimest. Aga kõik olid muhedad tuule- ja veeinimesed. Muusika ei mänginud ja mõnusalt mahe olemine. Paar tuttavat inimest ja mõned uued tuttavad. Nuusutasime värskelt veesatud puidust mootorpaati. Vahetasime reisimuljeid ja mereelamusi. Sorts head rose`d. Süüa ei tahtnudki. Uni kadakate vahel oli kosutav...mulle väga meeldib telgis magada.  Hommikul tundsin tohutut vajadust edasiminekuks, tema ka. Kinnitasime Haapsalus keha (mm.. kui hea omlett) ja võtsime suuna Lõuna-Eestisse. Vihma ladistas aeg-ajalt. Häädemeestel tegime peatuse. Käisime mu es

Liigun ja olen teel. Kraavivajumise tunnet pole kordagi olnud. Vastupidi... kurss selgineb.  Kõik kurdavad jaheda kevade üle.  Mul pole ilmast lugu...seda õppisin seilates. Ilma ja muutlikkust austama.  FB-s (vist oli Juku-Kalle sein) kohtasin kunagi head loosungit. Sinisel taustal suurte valgete tähtedega: TE ISE OLETE SITAD. ILM. Tabav, kas pole! Mul on hea meel, et saan kodus olla õunapuude õitseajal. Kogu aed on magusat lõhna täis. Ja see "tappev" rohelus! Ahmin seda pilti niipalju kui võimalik.  Kraamisin täna oma tuba ja korrastasin töölauda - sättisin kõik nii, et oleks võimalik silmadel puhata lasta - loodust imetledes. Seda (töölauda) läheb nüüd mõnda aega vaja. Tegin oma väikse konsultatsioonifirma, esimesed tellimused täitmisel. Niimoodi rahulikult, süvenedes ja parimat püüdes. Kutsud müdistavad akna taga - õnnelik lapsepõlv. Puhates ja mängides. Hobused kappavad samuti aeg-ajalt vaatevälja.  Panen enda jaoks kirja ka suurim tarkuse, mida merel ava

Kuna mu elukaaslase maailmavaade on esoteerilist laadi, olen minagi  neist piltidest mõjutatud. Teatud tasandid on mulle miskipärast vastuvõtmatud (kõik need, mis inglitest ja jeesusest jutustavad), ent üldpilt on meeldiv ja arusaadav. Ses mõttes, et mis on esoteerika eesmärk? Anda inimesele hingerahu ja tasakaalutunnetust.  Kui sotsiaalmeediat jälgida, siis kõikvõimalikel päevakuulutustel, tähtede seisu jms kirjeldustel on soliidne hulk järgijaid. Kõik viitab sellele, et janu sisemise tasakaalu ja õnnetunde järgi on suur. Küpsesse ikka jõudnud inimesele on loomuomane otsida vastuseid. Kui näiliselt on kõik korras - tervis ok, söök ja jook nina ees, peavari olemas - et miks siis ikka piinab seletamatu igatsus, rahulolematus ümbritseva ja iseendaga. Kusagil peab olema veelgi parem!  - usub praegune, problem solver `ite põlvkond. Meid on ju õpetatud ja kasvatatud vaimus, et tuleb hakkama saada vastust võttes ja olukordi lahendades. Kes hakkama ei saa, on luuser, sõja kaotaja. Õ

Julguse (vapruse) definitsioon muutub ajas. Minu puhul on küll nii... Lapsepõlves pidasin julgeiks ja vapraiks neid, kes ei kartnud uusi olukordi. N.ö. füüsiline julgus end proovile panna.  Mäletan, et kunagi kutsus mu klassivend mind kohtama. Kirjavahetus toimus kooli garderoobi vahetusjalatsite abil. Ikka niimoodi, et pikapäevarühmas küsisime luba klassist väljuda ja jätsime kokkulepitud kohta üksteisele salakirju... Lõpuks nõustusin kohtamisega  silmastsilma - suusatamine kodukoha lossimägedes, kus nõlvad kaunikesti järsud. Kohalikud kutid olid ühele laskumisele lisaks veel ka "hüpeka" meisterdanud. Tolle aja mõistes olingi poistega võrdselt julge -  nõlvast olin mitmeid kordi alla tulnud.  Hüpekas oli mu lemmik - võistlesin kaugushüppes poistega. Nojah... ja seal toimus siis esimene kohtamine. Kohtudes liikusin iseenesest mõistetavalt hüpekaga nõlva poole. Mäletan siiani poisi kimbatust ja kahtlevat olekut. Täpselt ei mäleta, et kas minus oli "koha kättenäi

Päikesesära on jagunud enamasti välispidiseks.  Jah, käisin üle hulga aja ühel üritusel/kontserdil.  Komplimentide kuulmine on alati kuidagi... keeruline.  Nagu poleks ära teeninud. Sisimas ju ikka rõõmustad, kui neid saad. Humanast sain laheda musta kleidi, just sellise nagu tahtsin.  Eelmine pikk must, mille kunagi Kopenhaageni lennujaamast ostsin ja mille pärast lennukist peaaegu maha oleksin jäänud - selle sabast leidsin kontsaaugu.  Ent jah, praegune kleit on isegi toretsevam - traksid kuldse punutisega ja alumine serv asümmeetriline. Sobib hästi nahktagiga ja päiksepruuni ihuga.  - Sel korral Saarel käies ei kõrbenud ma enam ära... pruun lõi esimesel päikesega kohtumisel välja ja nii jäigi. Soolane vesi muidugi kuivatab nahka, kreemist jääb naha niisutamiseks väheseks. Kehaõlid on "tegijad". Emaga oleme nüüdseks saunas ja ujumas käinud.  Hmm...ja üle hulga aja sain ujuda "oma stiilis" - selili, kätega tiivalööke ja jalgadega konna imiteerides.

Millegipärast on mind mitmelt poolt "hoiatatud" ärakasutamise eest. Viimati luges mul sõnad peale ema.  Aga ka Tema eks on pidanud mind vajalikuks "hoiatada". Ma ju ei teagi, mismoodi see kõik "väljastpoolt" paistab. Ühte võin öelda - ega keegi hoiatajatest pole me lähedusega tuttav. Sest kogu oma vaba aja pühendame teineteisele, mitte teistele. Seest poolt...mnjah... oleme sellest rääkinud.  Siis, kui ma end häirituna tunnen. Eks sellised ütlused hakka vaikselt uuristama,  Oleme algusest peale püüdnud omavahel kõigest rääkida. Mis vähegi oluline, ära klattida. Teinud üksteisele hingelist striptiisi, paljastades ka varjuküljed. Koos püüdnud neid varje/tonte valgusesse tirida. Palju parem on hakanud... Nagu painajalikus unenäos, kus pimedates koridorides joostes lõpuks väljapääsu leiad. Oleme möönnud, et jah - meis mõlemas omad head ja vead... aga ikkagi. Põrgu, see on teised inimesed (J.-P. S)  Miskipärast oleme ju ikka teistest mõjutatud. I

Rääkisime eile... selgus et viibime mõlemad letargilises olekus. Erinevad esoteerilised koolkonnad väidavad, et ajutine raskustunne on põhjustatud seetõttu... et oleme sammumas murrangulisse ajajärku, mil meie DNA-d ümberhäälestatud saavad. Just nüüd,  sel kevadel, ärkamisajal. Sarnaseid lubadusi mäletan ka millenniumist. Aga kas pole mitte kõik üsna sama?  Oma põhiolemuselt. Minu ajutise maaslamamise üheks põhjuseks on omakasupüüdlikkus. Kuigi... kõik on ju nii klassikaline - luik/vähk/haug-tüüpi kooslused ei püsi. Eriti ärikooslused. Aga mina olin ikkagi juba jõudnud uskuma hakata "sõpruskonda". Et missioon või nii. Nii nagu targemad inimesed on hoiatanud väga entusiastlike inimeste eest, tuleb vist valiv olla ka ülimalt püüdlike inimeste suhtes. Eriti, kui nende püüdlikkus omakasuni viib. See on nii närune ja tüütu "avastus", mis paneb kõiki näruselt tundma.   Nojah, ja nüüd ma vaevlen siin... vaatet 3-ndat päeva jalutuna. Tujutuna. Maaslamajana. K

Tagasi lennates lugesin Paradiisist . Õigupoolest alustasin juba mõned päevad varem, kui oli kliendisõit ja mina maha otsustasin jääda. Pikutasin ühe suvalise hotelli basseiniäärses ja lugesin... kuniks jaksasin. Mu oma paradiisi oli seal peaaegu igas lõigus. Kuidagi ikkagi isaga seotud. Miskipärast palju miinusmärgilisi sündmusi. Või olen hetkel kaotanud võime rõõmsat ja toniseerivat näha? Ometi, kui pilte vaadata - olen pea igale poole suu kõrvuni jäädvustunud.  Aga tegelikult....jõudu pole.  Lihtsalt päevast päeva olemine. Inimesed muutuvad ruttu tüütavaks. Kahjuks ei olnud Saarel eriti võimalust omaette olemiseks. Siin samuti mitte. Mistõttu pole miski ka meeltmööda. Mõtted ei leia asu, et kuidas edasi. Õigemini - miks? Kõik tundub tühi ja hall.  Praegu olen peaasjalikult maganud. Peaaegu keskpäevani välja. Ei taha midagi ega kedagi. Ema juurde minek ehk parandab. ...Aga kas kohtadega pole nagu inimestega? Et neid on ju palju, kes on ilusad ja ken

Tänane lumevalgus saab lisa. Ennelõunast saati sajab pehmet valget lund. Emaga vestlesime. Kõik ümbritsev ju meenutab Taadut. Leidsime, et paljuski oli isa meie praeguse tervishoiusüsteemi ohver. Kõik võinuks lõppeda teisiti. Mõned väärtuslikud aastad juures... Lõppude-lõpuks oli isa täiselujõus kogu suve ja takkapihta veel sügiselgi. Käis ühest uuringust teise oma kõhuvalule põhjust otsimas. Isegi haiglas oli paar päeva novembri alguses... Leiuta. Kõige olulisemat uuringut ei jõudnudki ära oodata, ka tasuliste uuringute järjekord ulatus järgmisse aastasse. Valutas... ja ta kannatas. Pettumus ja usalduse kaotus. Ema toidulauale on  nüüdseks siginenud aluseline vesi . Ise olen oma toitumisharjumusi ammu muutnud. Ent lisaks püüan oluliselt vähendada apteekides müüdava tarbimist. Mõtlemine. Liikumine. Õigete inimeste lähedus. Usun nende kolme  tervendavasse koosmõjusse. Ema palus mul täna hommikul ahjupuid pisut peenemaks lõhkuda. Et ma võtaksin väiksema kirve, mitte

Taas on tulnud õige mitu "ma pean"   kohustust. Egas selles miskit halba ole  - vast isegi hea, et mu päevadel mingi raam praegu. Ei lase ära libiseda. Emaga särtsume vahepeal, sest lein teeb inimese ülitundlikuks absoluutselt kõige suhtes. Ka see on omamoodi hea. Pole nullsignaali ohtu. Käisin eile ujumas... kohalik veepark on 20 min sõidukaugusel. Vahepeal puhkasin... ja kohe meenus, kuidas isaga üle järv ujusime. Võidu :) Hommikuti puhastan puusöega hambaid. Ema õpetas - ütles, et mu hambad on kuidagi kollakamaks läinud. Pingutan. 14.01 oli NO99-s üks mu lemmikfilme . Siiani puudutab. Triloogia parim osa.

Tänane hommik tervitas koheva lumevaibaga. Ärkasin aeglaselt nagu maal kombeks... Ema askeldas juba pliidi ääres. Tegi pannkooke. Sõitu ei tahtnud tulla ja jalutama samuti mitte, Ise ei suutnud küll kiusatusele vastu panna... kahlata värskeltsadanud lumes. Retk kulges mööda tuttavlikke kohti. Kõik on kuidagi väikseks kokkutõmmanud. Suur suusamägi, kus kunagi ema suusa murdsin. Mäletan, et ei julgenud tükk aega koju minna. Proovisin meeleheitlikult nuputada, et kas saab  murdunud otsa kuidagi  tagasi kleepida või naelaga lüüa :) Vanast kodust läksin mööda - meenus aknatagune kirjutuslaud, kus ema tavatses vihikuid parandada. Avastasin et internaadimägi, kust lossimägedeni liugu lasta sai, on suletud - eraomanduses. Sumasin läbi metsatuka Rahvasteparki. Ühtegi hingelist ei olnud. Vaikus, vesi tammitaguses kohisemas. Kusagil rähn toksimas. Ikka väga ilus. Temale lisaks on mu ümber sugulased. Veri on paksem kui vesi. Meid, isapoolseid sugulasi on Eestis vähe. Seda