Kõigest ja ei millestki

Mina olen koleelu vastu. Me oleme ju siin, et õppida ja areneda. See on teekond. Pikk või lühike -  pole meie teha. Koleelu kirjeldades ja jäädvustades loome sellest miskit subkultuuri laadset. Sellise, millest toitub kolemeedia, kolekirjandus ja teised koleelu žanrid. Need mustrid ei aita, ravi ega õpeta neid, kes seda vajaksid, aga võivad haige(ma)ks teha iseend.

Päike pole end terve nädal eriti näidanud. Seetõttu tundub tänane pühapäev kevadehõnguline.  Taevas on helesiniseid laike täis... Aasta pimedaimal ajal on see nagu kingitus! Torm meid tänavu väga räsinud pole. Muidugi, pühapäevane jalutuskäik metsa on veel tegemata ja eilse marutamise tulemused üle vaatamata. Aga elekter jäi alles ja koduümbruse puud on püsti. Pühade-eelsel ajal "satun" koos sõpradega paar korda linna "pimedatesse katakombidesse"  ekslema. "Vanadest aegadest" jäänud kihk. Igakord jäävad need tripid lühemaks. Inimesed ja rutiinseks kujunevad olukorrad väsitavad. Pigem olen pöördunud kohvikute usku, kus kohtuda ja vestelda põhimõttel "üks inimene korraga". Ja ka selliseid kohtumisi on detsembrikuusse jagunud.  Kirgastavaid ja meeldejäävaid. Erakordsete ja kordumatute inimestega. Valgust jagub. Kaugel see pööripäevgi.  Mulle meeldib Tõnu Õnnepalu blogist leitud iseloomustus käimasoleva kuu kohta - "..sügis on lä...

See on vist aja (vanuse) märk, ent ma ei ole kunagi oma kehale suuremat tähelepanu pööranud kui praegu. Muidugi on olnud erinevatel kümnenditel  "põdemisi" ja rahulolematust oma figuuriga, ent sellega ka piirdusin.  Ei hakanud seetõttu metsa all sörkimas käima või mitmed korrad nädalas treeningsaalis higistamas. Ühelt poolt ei pakkunud mulle taolised liigutamised absoluutselt pinget, pigem tundsin end ebameeldivalt. Teisalt, ilmselt oli mul veel selgelt meeles "põdemised" keskkoolipäevilt, kui end peegli abil liiga kõhnaks ja vormituks tunnistasin. Noh, ja nüüd, alates balleti ajaaarvamist, olen jälgin oma kehaga toimuvaid muutuseid suure õhina ja respektiga. Püüan mitte "hulluda" ja sattuda toitumisgurude ja kehakummardajate sekti, ent imetlen siiski, kuidas lõtvade/võdisevate padjakeste asemele ilus pikk lihaskond  on hakanud vormuma. Sellistesse kohtadesse, kus neid pikka aega näinud pole.  - Õlavööde, käsivarred, reied. Need on ka kohad, mis ...

Mulle sigines kirjasõber, kellega sain lõpuks ometi muusikast kirjutada ja erinevaid viiteid vahetada nii palju, kui süda kutsus. Minu personaalne dj - nii ta soovis, et teda võtaksin..:) Meie muusikaline maitse kattus ~60%. Mittekattuva osa moodustas minu süvahuvi klassikalise muusika vastu. Temal oli selle asemel klubimuusika. Vahepeal vestlesime ka ilmaelust. Kuni poliitikani välja. Isiklikust elust vähem. Kuigi, mõningaid fakte vahetasime... Täitsa ilmsüütuid.  Aga juhtus. Hakkasin tema kirju ootama. Tema vist minu omi ka, igatahes lõpuks veetsime (ju siis üksildased) nädalavahetused virtuaalselt lobisedes, teineteisele saadetavat muusikat kuulates ja veini juues. Ainuke "päriselu" element oligi vein ja  kuna ühel korral sai sellega ka liialdatud, siis tundsin ka tõelist pohmelli.  Sürreaalne, ent muljetavaldav. Kas läbi muusikamaitse on võimalik teist inimest tundma õppida? Tema hingeelust aimu saada? Kas hea muusikamaitse õilistab inimest?.. Sell...

Kunstnike südamed on õrnad. Olgu muld talle kerge. http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=1857863

Suhtlemist on olnud rohkem kui süvenemist. Seetõttu on ka blogipostitustesse paus tulnud. November on tegelikult üks mu lemmikuid just lähedastega suhtlemise hüppelise kasvu tõttu. Pime aeg soosib inimsuhete elavnemist ja sel  puudub sundus.Kõik kulgeb kuidagi väga loomulikult ja omasoodu. Balletis olen tublisti käinud, paar nädalat järjest suisa 3 korda nädalas. Saan hakkama küll, kuigi, 3.-nda korra lõpus on jalad üsna töntsid juba. Aga tantsulisus ja õiged painded on hakanud kehasse tulema, mille eest talle ülitänulik olen. Kauaaegse sõbratariga seisab lähiajal ees ühine reis nimetusega "korraks koos Eestist ära", näis milliseks see  kujuneb. Me pole aastaid pikemalt kui paar tundi koos saanud viibida.  27.novembril toimub hubases kohvikus Philly Joe`s kauaoodatud plaadi esitluse kontsert. Kel see õhtupoolik veel kalendris vaba, võite vabalt liituda. Te ei kahetse. Miskit värskendavat ja toniseerivat hingele, kõrvale &silmale julgen lubada. Nad jõuavad...

Sügis on alati kiire aeg. Osalt maaelu tõttu. Teisalt haarab mind sügiseti kirg ennast arendada... Akadeemilistest õpingutest olen hetkel loobunud... Eesti kõrgharidussüsteem viskleb määramatuses ja  kvaliteediprobleemides ning kui üldse veel õppida, siis tasub oodata, arvan nii. Eriti neil, kel esmane akadeemiline haridus käes. Tänavu arendan nii end, kui pakun võimalust oma kolleegidele. Meil toimuvad eetikaseminarid, klubiürituse raames käis Euroopa võlakriisi tagamaadest ja mõjudest rääkimas Eesti kuulsaim makroanalüütik, osalesin näitleja/lavastaja läbiviidud avaliku esinemise treeningus. Kõik need kohtumised on olnud kordades harivamad ja põnevamad, kui näiteks 2-aastased õpingud TLÜ magistrantuuris. Miks see küll nii on? Oleme kaasaga usinasti talveks valmistunud. Ehitustööd hakkavad lõpusirgele jõudma. Hobud vahetavad hoolega karva nagu kaukaaslasedki. Armastan sügist! Neid pimedaid õhtuid, kui vihm akna taga sabistab, ent siseruumides on valge ja soe. Pruugib ainul...

Olen seda lugu ikka kuulanud Jaagu, mitte C.Richardi esituses. Imeilus fraseerimine ja tema eriline vibraato. Jaak Joala esitatud muusika jääb alatiseks mälestustesse. Tema muhe ja soe inimeseks olemine samuti. Väärikas artist, kes oskas õigel ajal lava jätta.  Kahju, et ta vabadus ja iseenda jaoks olemise aeg lühikeseks jäi. Kerget lendu!

Eestis on teenuse osutamisega nii nagu on. "Väljas" söömas- joomas käies kohtab järjest sagedamini meeldiva teenindust. Vähemalt mul on vedanud - kehva teeninduse pärast pole lahkuma pidanud või mõru maitset suhu jäänud. Hoopis teine asi muude teenuste osutamisega. Näiteks poes. Näiteks kohaliku omavalitsuse pakutavad avalikud teenused. Näiteks pangas. Näiteks... Näiteid halvast teenindusest on nii palju, et vägisi hakkad mõtlema, et tahaks ära. Või tükil ajal mitte enam ühtegi teenust tarbida. Vältida, kaugeneda, põgeneda. Ja ometigi on teenuse osutajad me oma Eesti inimesed. Needsamad, kes suvel lauluväljaku üleujutasid. Aga ärgem hakakem teenuseosutajateks, kui jaksu pole. Hakakem direktoriks, pankuriks või akadeemikuks. Või firmajuhiks. Või sportlaseks ... Neilt ei oodata elementaarset suhtlemisviisakust ja empaatiat oma klientide suhtes. Aga müüjatelt, telleritelt, omavalitsuse ametnikelt jne jne oodatakse seda küll. Teenusosutamine pole ju midagi häbiväär...

Taluostust ja kapitaalremondist saadik ei ole me suuremaid ehitustöid eluruumides ette võtnud. Nojah, talliehitus jäi aastasse 2006. Kapitaalremont toimus ajavahemikul 2002-2005. Saunamaja kaminaruumist sadularuumi ümberehitustööd tegime paar aastat tagasi. Siis avastasime ka, et üsna pea on vaja midagi ette võtta nii katuse kui fassaadiga. Ehitamine nõuab, teadagi, ressursse. Abikaasale tuligi väike "rahasüst", mistõttu õnnestus tänavu ette võtta saunamaja kapitaalremont. Tänud naabrimehe soovitusele (jah, meil on nüüd hiiglama tore naabrimees! - me küll ei näe teda igapäevaselt, ent hobused näevad, sest kopli piir läheb peaaegu tema hoovini välja) leidsime suurepärase ehitusmehe.  Kaasa ise lööb ka ehitustöös kõvasti kaasa:) Tulemused on silmaga näha - paari nädalaga on hoone vana fassaad lammutatud, vana katus (millest tõepoolest juba läbi astuda oli võimalik) uue vastu välja vahetatud ja hetkel on käsil välisvoodri alune soojustus. Sel nädalavahetusel võtsime aken...

Õige mitu postitust on oma aega oodanud, et siis taas draftide hõlma vajuda.  Uued hetked, emotsioonid varisevad peale. Viimane nädal on möödunud autopiloodil: kodu->töö->trenn->kodu. Saatjaks nohune nina ja kipitav kurk. Sestap tunnen tänasel reedel end kuidagi tühjalt. Füüsis ja vaim on tasalülituse režiimil. Pärast neljapäevast balleti+venitusmaratoni, mis lõppeb 21 paiku õhtul, on tunne et tahakski matile lebama jääda. Tundub, et treeningkaaslastel on sama tundmus. Keegi ei kippunud eile krapsti! üles tõusma. Tööd olen viimasel ajal erilise hasardiga teinud, ei teagi miks... Minu tööd ei saa mõõta, ent küllap olen tajunud abi ja nõu vajajate tänulikke pilke või lihtsalt sooja ja sõbralikku suhtumist. See teeb meele rõõmsaks ja motiveerib. Ah, tegelikult ei meeldi mulle sõna "motiveerima" üldsegi mitte.Elu on oluliselt lihtsam - "mida külvad, seda lõikad". Nii kipub olema. Inimsuhete alustõde. Hoidiseid olen teinud. Peamiselt seeni mari...

Olen kogu augustikuu vältel käinud usinasti balletitundides. Esimesed tunnid olid ikka väga karmid. Olime koos edasijõudnute ja keskastmega ning minusugusel algajal ja  tulemusele orienteeritul oli ikka väga raske leppida, et ei tule harjutused välja nii nagu tahaksin. Nüüdseks olen sisemonoloogid- ja võitlused lõpetanud ja keskendunud uue omandamisele. Sügisest alates liitun ka venitustundidega, sest hetkel on saanud väikseks takistuseks vähene vaagna välispidisus ja ka painduvus. Keha pole harjunud (on unustanud) lihaste venimesega teatavate harjutuste ajal. Näiteks Passe Developpe ajal ja Rond de jambe en l`air ajal... Aga see kõik on harjutamise tulemus ja selleks on vaja aega. Tegelikult on mu keha kõike väga hästi vastu võtnud: tasakaal on kõvasti paranenud, käte vorm tõusnud (ei väsi ära nii kiiresti), jõuan seista poolvarbal. Selle hooaja eesmärgiks on jalgade töö, välispidisuse suurendamine ja "üles venimine" ehk selgroo sirgeks lükkamine. Tasapisi. ...

Augustikuu on juba lõpusirgel.  Suvekuumast inspireeritud postitusest on saanud jahedus. Särtsu ja välguga, ikka. Nagu kord ja kohus. Selle suve kohta saab tõesti öelda - üürike. Lipsti! - ja oligi möödas. Floksid õitsevad juba jupp aega. Eks tavalisest jahedam juuni ning ka august anna oma panuse. Mu tänavuse suve märksõnaks on " empaatia ". Küll olen püüdnud sõna tähendust ja olulisust teistele õpetada, kui ka ise õppust võtta. Jätkuvalt. Tuleb välja, et see pole üldse lihtne. Aga ilma ei saa enam kuidagi.  Alates 2012  pean vähemalt 1 kord aastas käima naistearstile kordusanalüüsi andmas. Et kas on rakumuutuseid või mitte. Siinkohal soovitan soojalt arstiaja broneerimiseks kasutada E-Patsienti . Kui just "oma arsti" pole. Minul pole. Usaldan, ent guugeldan enne. Seekordne arst oli saanud igati kiitvaid hinnanguid.  Läksin kohale täpselt 12:00-ks. Uksel oli kiri, et tuleb oodata kuniks kutsutakse. Ootasin. 5, 10, 15 minutit. Kuidagi haledaks ki...

Tänavuse kuumalaine mõnusaim osa on kahtlemata merevesi. Soe ja jahutav. Avastasin enda jaoks taime nimega üheksavägine ja teen praegu igal õhtul endale teed. Ma nimelt ei kannata kuuma ilmastikku. Mulle väga meeldib, kui on soe, ent organism hakkab streikima. "Häda" väljendub allergia, herpese, kõhuvalu jms. Sarnased vaevused kimbutavad mind ka alati kui troopikasse reisin. Ent jah, üheksavägise tee on teinud imet. Allergianähud on taandunud, hertpes ei kipita enam ning paraneb ning üleüldine enesetunne  on sedavõrd hea, et suudan hommikuti terrassil lihtsamaid balletiharjutusi teha. Järgmine nädal alustan taas treeningutega. Nädalavahetus tõotab kulgeda bluusirütmis. Mulle meeldib Mississipi ja dobro maitseline... :) Jätkuks ikka seda soojust ja sumedust augustiski!

Suisa kummastav, kuivõrd kergesti hakkan mõtlema asju paremaks ja endale sobivamaks. Või halvemaks ja sobimatumaks. Pidev intuitiivne disain teise inimese suhtes. Ja tsensor koos peatava "stopp"`iga tuleb alles siis, kui on hilja. Petan teisi ja iseennast. Mnjah, kui mõtteid saaks salvestada ja hiljem analüüsida - üldiselt ja detailselt - küllap see aitaks minusuguseid, mõttekaardi sado-masohhiste. Maailmas ei ole nii palju armastust ja headust, et lubada osa sellest ära anda väljamõeldud olenditele. (Fr. Nietzsche) Meie ikka tapame neid, keda armastame, sest armastus toob viha ja suur armastus toob tulise viha.   (Juudit, A.H. Tammsaare) Tajusime kohmetust, mida meis mõlemas äratas vihje lastele. Mitte seks pole see, mis meie ajastul ühtepuhku oma inetut lõusta näitab, vaid armastus.   (Maag, J. Fowles)

Eks igaühel suveajal on oma lemmikrannad, kus end hästi tunda. Külastanuna ka laias maailmas asuvaid  kuurorte ja randu, julgen väita - Eestis on parimad! Tänavu olen avastanud  Lemme, Kauksi  ja Narva-Jõesuu.  Kõigil on oma eripära. Veemõnusid nautiva inimesena on minu jaoks oluline, et vesi oleks puhas ja mõõdukalt sügav, põhi liivane. Eriti mõnus, kui on lained... Väga armastan ka ranna-alal olevat männimetsa lähedust. Okaste, sambla ja käbide lõhn, rannaniidu taimed...mmm. Täna peesitasime Kolga-Aablas, mis on senini rand number üks. Esiteks, kodule lähedal - kohale jõudmine võtab vaid pisut rohkem kui pool tundi. Teiseks, Avo ja Pireti juurest saab alati läbi hüpatud ja maailma tähtsamaid teemasid arutatud (neil on gurmaani kalduvused ja tohutult hea muusikamaitse). Läbi madala kaluriküla sõites ootab mõnus lahesopp, kus peaka hüppamiseks oma looduslikud süvendid ja kivid. Kolga-Aabla rannas on alati puhas vesi ja enamasti ka soe (kui me just varakevadel ...

... lendas tuulde. Inetute sõnade saatel. Kummaline kergendus ja kahjutunne. Vahelduvalt. Aga Narva-Jõesuu merevesi on nii soe, nii soe. Lasin end veel  ja mõtetel kanda. Olin esimest korda. Sillamäel ka. Keegi ei osanud poes eesti keelt, viiplesin ja ei läinud vene keelel üle. Lihtsalt ei jaksanud õigeid sõnud meenutada. Asfalt sulas. Üks kaunimaid päiseloojanguid. Põhja-rannik nagu Positano. Tänane Narva-Jõesuu päev meenutas tüdrukupõlve suvehommikud, kus kõige olulisem asi ärgates oli - päike! See tähendas suurt tõenäosust, et isa võtab mind mind mingil ajal külgkorviga motikasse või villisesse ja viib järve ujuma. Üks hästi kirev lilleline kleit meenus ka - ema oli hommikul läinud kooli katseaeda (olid kunagi  ÜKT tegemise kohad, lihtsalt võrratu idee!) ja mulle toolileenile puhta kleidi valmis pannud. Suvi, võrratute mälestuste tootja!

Olen ühe lähedase inimesega arutanud kõige muu kõrval  ka isiklikku laadi teemasid. Meie juttude jätkuks on ta saatnud mulle FB-s pesitseva saidi nupukesi ja tarkuseteri. Esimesel korral  vastasin talle humoorika jutukesega interneti avarustelt. Teist, samas stiilis viidet saades aga ärritusin... Otseloomulikult tahab ta mulle head ja ainult head, ent ma ei suuda eales võtta tõe pähe naisteajakirjanduses või sotsiaalmeedias ilmuvaid elamise õpetusi. Vähe sellest, ma ei suuda kuidagi ka leppida teadmisega, kuidas haritud ja küpsed inimesed sellesse sohu eksivad, end samastavad, võrdlevad ja hullemal juhul ka täpselt õpetussõnade järgi toimivad. See on ju tööstus, klikimagnet, manipulatsioon. Elama ja suhteid haldama ei ole võimalik õpetada võõral. Sellisel kujul õpitul on kopeerimismekk mann. Kopeeritud elud ja suhted, kas see on tõesti ihaldusväärne? Tõsieluseriaalid, tõestisündinud lugudel põhinevad lavastused jne - see on kõik üks õõvastav kräpp vähemalt minu ja...

Puhkuse ajal olen õppinud 10-tunniseid unemaratone tegema. Usutavasti on "järgimagamine" ikkagi võimalik. Mu sügava ja pika une saladus on lahtine aken, absoluutne vaikus, päiksetõusu ajal korraks virgumine ja edasi magamine. Muidugi "aitavad" ka eelnevad, lühikeseks jäänud ööd... Tänavune esimene moos on purkides. Maasikamoos. Teen nii, et purustan suhkrus segatud marjad sauseguriga enne keetmist. Siis tuleb moos tummine ja meeldiva konsistentsiga. Ja mõmm-mõmm-magus. Need mõned puhkusepäevad, mis veel jäänud - sujuvad isevooluteed. Mul pole plaane, vaid ideevälgatused :)  Pagana meeldiv! Ilmselt lähme täna kinno JJ viimati valminud teost vaatama. Triangel tekitas isu . Vampiiritemaatika on mind alati paelunud. Tilda Swintoni androgüünne, ajatu näolapp samuti. Eile vaatasin kodutelekast üle hulga aja filmi "Punased tuled" vms. Algus oli paljutõotav, ent hiljem vajus ära. Meelde jäi fakt (?), et inimene nägevat öö jooksul und 27 korda. Paljut selles...

Mu viimane postitus pimeduse teemal on siin mõnda aega kurvalt rippunud. Tegelikult oleme juba üpris pikalt päikese valgusest ja soojusest ümbritsetud. Juuli on "käima läinud". Ritsikad veel ei sirista ja see annab lootust....et pikk suvi on veel ees. Palju olen juba näinud, kuulnud,  aistinud, maitsnud, tundnud ja andnud. Aga tahaks veel. Küllastumist ei paista kusagilt. Millised hommiku, päevad, õhtud ja ööd on veel ees? Ohh... Kas olete kuulnud kuidas sokk metsatukas "möurab"? Ja näinud, kuidas öine vesi sängis suvekuumusest aurab? Silmanud unest ärgates esimese asjana kallist silmapaari vastu naeratamas? Joonud hommikukohvi õuemurul? Maitsnud maasikaid-herneid-suitsukalu-kukeseeni-kihisevaid jahutatud jooke? Jah, "suvine nimekiri" on tegelikult lõputu ja kaootiline. Mitte midagi ei juhtu, kui "kas" küsimustele tulevad vaid eitavad vastused - sest igal on oma suvi. See ainus ja kordumatu.

Tänane läks enamjaolt horisontaalis. No oli üks selliseid päevi, mille parema meelega unustuste hõlma kannaksin. Pole põhjust enda üle uhkust tunda.  Enesepaituses rääkimata. Aga vaatasin julgelt peeglisse ja jätsin näo meelde... Õues on pime-pime. Sajab lõputult. Kaasa telefoneeris päeval sõbrale, kes mainis tabavalt " ... on nii pime, et ei saa ristsõnagi lahendada. Mitte et vastuseid ei teaks, aga küsimusi ei näe..."

Tegelikult juttu on rohkem, ent ... muusikane seegi. Kõige kallim.

Ilmakaart näitab, et tasapisi hakkab temperatuur tõusma. Valmidus puhkuseks on olemas. Palusin isegi teetöö firmalt paarinädalast pausi kallurite vuramisse. Ei ole ju meeldiv, kui hommikuse äratusena magamistoa akna tagant 2-korruselise maja kõrgune automürakas mööda väristab. Mis siis, et töövõtja nimi on peaaegu sama, mis meie talul :) Selline kokkusattumus. Olen viimastel päevadel palju mõelnud humanismi ja eetika põhitõdede üle.  Inimeseks olemisest ja mitte instrumendiks muutumist. Otsuste ja valikute langetamist nii, et "hingel on hea". Nädalajagu tagasi õnnestus mul taas viibida  lemmikõppejõu seltsis .  Lihtsalt hämmastav on tema võime rääkida keerulistest asjadest hõlpsalt mõistetavas ülesehituses. Olen tänavu rohkem elanud ja vähem end kõrvalt vaadanud. Miskipärast arvan, et selliselt läbitunnetatud eluviis ongi võimalik vaid küpsemas eas. Läbitunnetatus võrdub kahetsuse osakaalu vähenemisega. Kuidagimoodi on "olemine" omaks võtnud teadm...

Mu jaanituled kipuvad kujunema sama vaikseks kui aastavahetusedki. Eks see ole vaba valik, et ise "kräud" ei korralda ning ka teiste olengutele minna ei jaksa. Oma Jaanil on sel ajal kiired tööpäevad nagu ta isalgi. Jaanituli on ju meelelahutuse alla klassifitseeruv. Kollektiivne lõkke ääres olemine on muidugi vahva, -  olen ju ka "kohal" olnud. Hoolimata ilmast ja muust. Seetõttu oli eile õhtul natukene kurbust ikka. Täna aga on uus päev ja õhtupoole peaks oma Jaangi koduuksest sisse tulema. Plaanin igatahes rabarberikooki teha. Vot sedasamust, hõrgutavat.

Nii hea on minna, et tulla... Eks suvel saa igaüks seda tundmust vähemal või suuremal määral tundma. Saabusin koju 2-päevaselt äraolemiselt Kihnust. Kihnu imesid ei hakka üles loetlema, neid peab oma isikliku silmaga leidma ja südamega tundma. Tunnen end igatahes värske ja valgustatuna. Mandri taak on seljataha jäänud... Selle tunde auks tegin Võidupäeva hommikul väikse kepikõnnituuri. Esimese tänavu. Üsna pea saabub kuuajaline paus balletitundidesse ja mõnusaim asendus tundus sammumine vihmamärga rohelust. Vaja vaid sobiv riietus leida, eks ole. Mõtlesin, et ei tee tänavuseks suvepuhkuseks plaane. Lihtsalt kulgen omas rütmis. Eks ma satu sinna, kuhu hetkel soovin. Hottabõtši lendava vaiba eeskujul. Tüdrukutega tehtud pikaaegne plaan koos Kihnu minna, sai teoks. Kaks raamatut ootavad lugemisjärje edenemist: "Foucault` pendel" ja "Lingvistiline mets". Ja R.-iga sai kokku lepitud, et mingil ajal tuulutame end mõnda aega Käända mõisas... Rohime peenraid ja...

Lugu sarjast "ohmulonsellegaseosesniipaljumälestusi" :) Tramm, ratsapolitsei, kurja lilled... Täna õhtul õhtul linnulaulu vahele. Mis siis, et häälematerjal vaid sosistamisele sarnaneb. Võlu on ses loos hoopis mujal.

Einoh, ikka pagana mõnus on hommikuti paljajalu õuemurule astuda,  hommikusööki terrassil nautida, saatjaks sadakeelne linnulaul ja sirelite, õunapuuõite hullutav lõhn.  Praegugi istun võilleõitest pikitud murul, pannkoogid, maasikamoos, kruusis piimakohv, teate ju küll... Tänavuse ja eelmiste kevadete kuumarekordid on löödud. Õues peenraid rohides tunneb iga rakuga, kuidas päike järjest intensiivsemaks muutub, 30 plusskraadi on juba paar päeva termomeetris püsinud. Aga see kõik on lihtsalt jumalik! Vanad õunapuud ja kuused pakuvad mõnusat varju, maja ümbritsevate koplite tõttu ei seisa õhk, vaid kerge "briis" on koguaeg jahutamas. Vanad palgid ja maakivid on jaheduse talletanud ja toapoolel on õhku küllaga. Ma ei suuda selliste päevade öödel magada. Ei raatsi unne vajuda, sest.... tahaks kõike veel natuke ja veel natuke. Kastan ja piserdan.  Jalutan koeri, kaugelt üle südaöö... Seisan hobudega lummatult koplis, sest ka nemad ei raatsi veel talli tulla. E...

Need (laulu)sõnad...!

Naistele on välimus ja väljanägemine alati tähtis. Kes vastupidist väidab, valetab iseendale. Lihtsalt, arusaamad "ilusast väljanägemisest" on erinevad. Enesekaunistamine on viimastel kümnenditel üsna suure hüppe teinud võrreldes mu noorusaegsega. Sellise tõdemuseni jõudsin alles kuu aega tagasi... Kõikvõimalikud tattood (püsimeik), juuksepikendused, geelküüned, täitesüstid, ilulõikused, jne jne. Nimekiri enesetuunimiseks tundub olevat lõputu.Rääkimata end kaunistaavatest meestest (habemega naiseks jne). Ütlen kohe ära, et olen selle poolt, mis silma ei riiva. Kui midagi on väga ekstreemselt esiplaanil, siis see mõjub minu jaoks pigem vulgaarse kui ilusana. Niiet, olin ja olen pigem konservatiivne ilutoodete tarbija. Ikkagi... viimastel aastatel olen tõsiselt mõelnud silmalaugude operatsioonile, aga lõplik otsus on  ikkagi liiva jooksnud. Isegi konsultatsiooni pole julgenud minna. Kaudselt olen ka aru saanud, et hetkeline meelolu (operatsioonile minna) on seotu...

Üsna alguses olen. Ega sellest raamatust olegi mul võimalik kunagi kokkuvõtet kirjutada. Ei oskaks. Neelan ja mälun end tasapisi sõnadest (ja sõnatagustest) läbi. "( eelnenud  lõigus on jutt masina mälust veatöötlemise protsessis, H .)...  Etem kui päris mälu, sest too õpib ehk ränga drilli hinnaga küll meeles pidama, aga mitte unustama..." Kunagise suurblogija Ramloffi kirjutistest on jäänud meelde arutelud ratsionaalsest ja irratsionaalsest mõtteviisist. Mitmed Umberto Eco raamatud tegelevad sarnase temaatikaga. Mis aga kogu kaadervärgi müstilisse nihkesse keerab on arusaam, et kunagi pole selget jagunemist ja rollide jaotumist. Üks element võib olla nii see, kui teine luues uusi paradigmasid ja mudeleid mõtlemises. Selle eripära taipamine on ka põhjus, miks ma mõni aeg tagasi otsustasin mitte laskuda vaidlustesse, mis juhitud ratsionaalsest või irratsionaalsest mõttemudelist. Seda eelkõige juhtudel, kui ma inimesi tegelikult ei tunne. Sest kunagi ei tea...

Uue (pole veel ju aastatki täis!) liikumisharrastusega seoses meenus mu varasem ... seda ei saagi tegelikult  "harrastuseks"  nimetada. Olin nimelt "paljutõotav" noorsportlane kergejõustikus. Treenisin vahepeal suisa 2 korda päevas. Põhialadeks sprindid, tõkkejooks ja kaugushüpe. Mulle meeldis... õigemini, see oli elustiil. Treeningud ei tundunud mitte kunagi tüütud, igavad või rasked. Võtsin seda kõike tollal pigem kui mängu? Tulemused olid kiired tulema - ei olnud ühtegi võistlust, kust tühja käega koju oleksin tulnud.Rekordid. Kutse liidu noortelaagrisse ja spartakiaadile. Nojah, ja treener - tõeline eeskuju ja autoriteet! Kiitis mind moel, mis mind end erilise ja kordumatuna tundma pani. Oskas oma ametit parimas tähenduses.  Mis juhtus? Juhtus see, et treener osutus ka "paljutõotavaks" ja ta siirdus aspirantuuriõpingutele. See oli tohutu löök mulle, olime hakanud treeninguid tegema suunal "seitsmevõistlus". Tuli uus. Tema eesmärk oli t...

Sel nädalal lahkus omanäolisemaid kirjanikke. Mees, kelle nime õigesti hääldamisega pole täna ükski kuuldud raadiojaam hakkama saanud... Ega ma teda palju pole lugenud, vaid nn põhiteoseid. Naljakas, ent tema loomingu puhul ei saagi vist küsida, et milline raamat rohkem meeldis. Kõik on omaette tervikud ja nihkega, läbivaks jooneks detaili ja kujundite rohke päriselu, mida väheolulise faktina lõpetab surm. Surm on tema teostes olnud tähtsusetu, normaalne asjade kulg. Konstateering, mitte traagika. Tema tegelased surevad nii muuseas, mööda minnes... nii, et vahest jääb tähelepanematusest suisa märkamata. Aga kuidas nad elavad! Vaat armastus on GGM-il olulisel kohal. Armastusest ja vastuarmastuse puudumisest tulenev traagika on traagikate traagika või siis vähemalt tragikoomika. Võrratu sõnakunstnik ja loo jutustaja.  „…äkki ehmatas kaptenit kahtlus, et võib-olla on otsatu hoopis elu ja mitte surm” (Gabriel García Márqueze  "Arrmastus koolera ajal".

Lihavõtted. Ülestõusmine. Rohkem staccatos , mitte legatos .

Miljonite tähtedega valgustatud taevas, vaikuses põristav kurvits , taamal vulisev oja, praksuv lõke, mullivein... tegelikult on raske seda kõike ühte lausesse, lõiku või loosse kirja panna. Ma elan! Hea on teada ja teada anda, et mingil eluetapil on kõik alles ees. Avastada end nautimas hetki, millest enne aimugi ei olnud. Millest vaid unistasid. Või isegi ei osanud sellest mõelda...

Olgu kohe ära öeldud, et mulle ei meeldi vuntsid. Olgu kasvulava meestel või naistel. Najah, lisaks habemega naisele on olemas ka "kergem vorm" ehk siis vuntsidega... Mis teha, ka minu ülahuulele tükivad üleliigsed - kunagise hormoonpreparaatide tarvitamise tagajärg, ent ilmselt on mul ka muidu soodumus. Polegi midagi muud parata, kui depillatsiooni valu kannatada. Vahatamine tekitab kergemat sorti paistetuse ja punetuse ja on nii valus. Ei harju sellega kunagi. Millest selline teema? Lihtsalt...tundsin end puudutatult, kui mu iidol, "homsete ajalehtede" autor saatekirjas kõiki vuntsidega naisi tervitas. :P Vähemalt on mu lemmikbänd  vastiku teema mõnusasse muusikalisse vormi valanud....

Ats Miller rääkis ühel ilusal päeval Klassikaraadio saates "Quo vadis?" , et inimeste populatsioon on Maal ületanud kriitilise piiri. Olemasoleva ~7 miljardi inimese asemel suudaks maakera Euroopas ja  P-Ameerika tarbimisharjumustega toime tulla 1,5-2 miljardi inimesega. Et hetkel püsitakse ühes tükis vaid tänu Aasiale ja L-Ameerika riikidele, kus kapitalistlik elumudel ja tarbimisharjumused veel maad pole võtnud. Hüpet ei ole ja ei toimu ka enne, kui maalähedane mõtlemine lõppeb. Liiga kammitsetud mõtlemisviisid ja suunad ei vii meid uuele tasandile. Elatakse "vaikses eneseteostuse"  rütmis. Õhku on vaja. Olen tema mõttearendusega väga päri. Nii on. Mingis punktis sulavad kokku ka kõige helgemad ja edasiviivamad mõtted, teod. Kuivetuvad ja kärbuvad nagu rohelus põua ajal. Miks see nii on? Samas ootavad ju kõik midagi või kedagi. Messiast, ülestõusmist, ufosid, armastust, tervenemist, õnnelikku elu... Ootust aitavad täita väiksemad eesmärgid nagu tegelemin...

Tänavune aprill on muudatuste kuu. Palju asju toimub teisiti kui tavaliselt. Aknatagust vaikust lõhestavad kallurid, mis metsa peidetud vana reoveepuhastit mullaga täidavad. Kunagi tulevat sellele kohale hoopis suusamägi. Jah, mis maa see muidu on? -  siin  pole ühtegi mäge... Tallitaguses koplis on koha sisse võtnud masin nimega suundpuurimine   - paigaldatakse uut kanalisatsiooni- ja veetrassi. Liitumine olla suisa kohustuslik. Et ei olevat ikka nii, et igaüks puurib oma kaevu. Vaid suunatult võib puurida...Näis. Ei kipu me kunagisest investeeringust nii kergekäeliselt loobuma  ja ühtsesse võrku sukelduma. Fiiber-optiline kaabeldusvõimalus võlus ära küll abikaasa, ent...esmane rõõm (et nüüd alles tuleb õige elu!) on ka temal asendunud küsimusega, et miks? ... et vunki juurde või? Mu pikaaegse hõbehalli kaunitari vahetas välja must. Tema ei ole "she", vaid pigem transvestiit :) Väikses voolujoonelises keres tuksub 2,2-ne süda. Süüdet keerates tuleb vastuseks dii...

Usun kõigesse, mida poeg ette võtab... muusikaliselt või mittemuusikaliselt. Kuidas teisiti saakski, eks. Pimedaks armastuseks pole ta eales põhjust andnud, seega - seda ei karda:) Singli üle on mul tohutult hea meel, sest see on lihtsalt nii hea. Sound, koosmäng, sõnum, noorus, elegants, natuke naiivsust. Tervik.

Võõrsil oli mõnus, ent kodus veelgi mõnusam. Selle tundmuse pärast mulle tegelikult meeldibki reisimine. Võimalus tagasi tulla. Alati. Ei olnud varem Iisraelis käinud. Hea sõbraga vesteldes selgus, et ta ja jumaldab seda maad. Pikantne, arvesse võttes, et tegu on veendunud ateistiga. Aga tegelikult ... usundi kohalolekut tunnetab sealmail mõõdukalt. Sabat ja koššerroad ongi vast kõige esileolevamad sündmused. Kipasid kandvad mehed samuti. Sünagooge silm otseselt ei eristagi. Jeruusalemmas olles on silmnähtavad muidugi ka ortodokssed judaistid. Aga Jeruusalemm ongi täiesti eriline. Kliima oli ülimeeldiv. Polegi ühtegi teist sellist kevadreisi, kus õhutemperatuur ja veetemperatuur sedavõrd nauditavad. Ja väga toredad reisikaaslased leidsime seekord. 5+ puhkus. Tagasi, kindlasti tagasi! Võib-olla isegi igal aastal. Pilte panen ka, kui mahti saan. (boldis, et ma ei unustaks ;)

Olen sobivalt väsinud ja vajan päikest rohkem kui praegu kodus võimalik. Ja ma tahan näha Lior Elmaleh`i kodumaad, süüa koššerit, nautida sabatit ja püüda tajuda, et kas siis on? Tilgake juudi verd minus?

Mis on keskealisuse suurim boonus?  Pakun, et see on oskus pisutki vahet teha müra ja oluliste helimassiivide vahel. Ei tohi unustada, et müra on parameetritelt alati suurem. Lämmatavalt. Müra allikaks võib olla kes- või mistahes...ka parimad sõbrad, kõige lähedasemad inimesed. Ja loomulikult suudad seda ka ise tonnides produtseerida... olenevalt verbaalsest võimekusest, küpsusest, väärtushinnangutest... Sest meil kõigil  on "erinev stardipositsioon". Mina pole seda välja mõelnud, ent see on tõde. Usun sellesse. Ja on eluliselt määrava tähtsusega: kellega, mis ajal jõuad vahefinišisse... lõppfinišisse.  Kui palju suudad olulist ebaolulisest eemaldada. Mingis punktis on oluline, et inimene on oma stardipositsiooni unustanud... see pole lihtsalt enam oluline... Kui terve tee mõelda, kui kehv oli lähtekoht, mõjutab see kahtlemate teekonna oluliste (vahe)etappide läbimist. Kurnaprotsess Ühel mu tuttaval olid hiljaaegu 2 suurt probleemi korraga. Olen teda alat...

Eile, enne tundi soojendust tehes, kuulsin tuttavat legatot . Plaadimasina järgnevus... ja nii sobiv ajastus. Rääkisin õpetajale lugu . Mõned hetked tulevad, et jääda. Mahler`i Adagiettost tulvav voolavus (kulgemine) ja suur rahu on see, mis nähtamatult kaasa võnkuma jääb. Olles kordki kuulanud. Ja tajunud, et... kõik verbaalse ja kujutava kunsti vahendid kahvatuvad muusika kõrval. Allolev versioon on üks aeglasemaid, peaaegu 12  min. kestev.  Ja mulle see meeldib väga. Stoppkaader.

Viimased nädalad on kulgenud nii, et ikka on üks avatud kohvritest elutoas oma sisu või tühjaks laadimist ootamas. Kaasa käis igaaastasel suusatripil "mägede poegadega" nagu neid hellitavalt kutsun. Jah, mu meelest on hiiglama vahva, et keskeale lähenevad härrased võtavad end kõigest argisest vabaks ja asuvad "musti" radu vallutama. Nagu vabamüürlased või midagi. Naisinimestel sellesse seltskonda asja pole. Ja tõttöelda võlub mind seegi asjaolu. Poeg asub väheke teistsuguste radade vallutamisele ülehomme. 3 nädalat tuuritamist, peaaegu "saapa kontsani" välja. Kohvri sisu koosneb peaasjalikult juhtmetest, üleminekutest ja kaablitest. Mitu "kallikest" (loe: kitarrid) koos blokkide jms pealekauba.  Ma ei tea, miks, ent mulle meeldib asju pakkida. Lükkan seda momenti küll viimse vindini edasi, ent kui juba pakkimiseks läheb, teen seda tõelise innu ja andumusega. Mitte midagi olulist ei tohi ju maha jääda. Ja nii kerkib asjade virn, p...

Mulle meeldib luksus. Mitte igapäevane luksuses suplemine, vaid aeg-ajalt ....kas enda või kellegi teise poolt millegi erakordse lubamine. "Kellegi teise poolt" - nimetagem seda luksuslikuks kingituseks. Luksus on ju tegelikult suhteline mõiste... Vaikus, aeg, sõpradega koosolemine, vanniskäik - kõik võib teatud kontekstis luksuseks osutuda. Minu jaoks tähendab luksus eelkõige hellitamist iseenda või kellegi teise poolt. Oht ärahellitatud saada on välistatud, sest tegelikult on inimesed piisavalt isekad, selgitamaks välja võimalusi teise inimese hellitamiseks. Vaid need kõige lähedasemad teavad su soove ja unelmaid. Mu tänavuse sünnipäeva märksõnaks oli luksus. Mul on meenutuseks kaasa ja sõbranna poolt kingitud 2 (!) imekaunist hõbesõrmust ja kolleegi kingitud kaelaehe.Tunnen end tõeliselt hellitatuna ja õnnelikuna. Mis on kahtlemata luksus omaette...

Aias ringkäiku tehes märkasin imetillukest ilmselt enesekülvist tulnud võõrasema lillat õiekest. Sillerdas poolkülmununa sambla ja murukamara vahel. Nartsissid ja tulbid on oma varred samuti mulla pinnale lükanud. Varajane kevad? Küllap vist. Taimed tunnevad õige päiksesoojuse ära. Poeg on mõnda aega kodus käimas - proovid jms tegemised hoiavad linnas. Tuur tulekul - 3 nädalat Itaalias - äge. Nokitses boxboardi kallal. Igavesti lahe oli teda kuurialusest "leida" ja  igavesti hea on temaga sõnu(meid) vahetada. Hobude bokse koristades ja sõnnikukäruga talli taha minnes, leidsin lemmikud päevitamast, põlved longus ja lakad tuule käes lehvimas. Mõnus ju - putukaid pole, ninaesist jätkub ja kõikehõlmav muda pole ka veel maad võtnud. Mozart ajab karva - kõik kohad on pikki valgeid "jõhve" täis. Mu must kuradike puges täna kuidagi erilise innuga kaenlasse... paar päeva tagasi ei lasknud normaalselt päitseidki pähe panna. Tegelikult on kuidagi nii läinud, et hobud...

Pole korralikult mitu nädalat balletitundides käia saanud. Ja kohe annab tunda - higi voolab, võhma ei jagu ja mõistus on uute harjutuste suhtes tömp. Meil on alanud aastast uus kava, mis tähendab uusi kombinatsioone stange ääres ja keset põrandat. Käte-.jalgade koordinatsioonil on põhirõhk, ent ka täiesti uued painutused. Jalatöö on keeruline. Otsustasin sel nädalavahetusel endale järeleaitamistunni teha. Leidsin hea trillivahendi, küll meesbaleriini esitatud, ent selge ja motiveeriv.Mõlemast jalast. Combod on minu jaoks kõige raskemad. Just kiired kombinatsioonid ja jalavahetused, ilma et rütm aeglustuks. Aga tahan, endiselt tahan!!! Hmm, ja meiega liitus ka üks mees. Hakkan harjuma.

Hõbe on tulnud, et jääda. Seekord oonüksit "võrgutades". Niipea, kui kauniduse sõrme libistasin, sain aru .- a star is born . Autor: Keesi Kapsta

Üks käärimine toimub, mis plahvatuseni viib. Haistan seda juba pikemat aega. Sirbiaana oli vaid  üks  väike osa sellest. Kui on vaja pooli valida, hoian alati tugevamate poole, sest see on minusse sissekodeeritud. Mind võlub ränikõvadus, ehtsus, vahedus ja turvatunne. Ja mulle meeldib, kui öeldakse räigelt, ilustamata välja asju, mis haiget teevad. Ei talu poolpeeretajaid. Vaimustusin vihakirjandusest. Põlvkondade konflikt, milles olen tugevamate poolt.

Kõik põevad ümberringi. Ma ka. Ilmselt siiski külmetasin matustel, kirikus oli päris külm. Avastasin, et nohu leevenduseks on hea ingveritükid ninasõõrmetesse toppida. Kurguvalu vastu aitab aga väike pits haljast enne magamaminekut. Siis saan sooja ja tuleb sügav uni. No ja päeval Strepsils. Naljakas on viina juua sedasi, ravimina. Ja üldse... kuidagi on läinud nii, et alkoholil pole enam see mõju ja võlu, mis vanasti. Pähe kipub kiiresti hakkama ja see ei meeldi mulle enam. Kunagi oli hea abivahend millegi varjutamiseks või varjamiseks. Nüüd  kaifin selget pead ja mõtteid, häirib kui virvendab. Imelikke mõtteid mõtlesin. U tuli miskipärast meelde. Et kui palju ta on mulle õpetanud (omakasupüüdmatult).  Ja kuidas temast vahest puudust tunnen. Tööalaselt. Ja ma ei teagi vist kedagi nii läbinisti ilusat ja ausat inimest,  tööalaselt. Lõpuks mõtlesin, et ega ma teda ju väga hästi tunne. Aga arvan tundvat. Igatahes, põnevaimad ja usutavamad aastad olid kahtlemata sii...

Armas hing lahkus. Äkksurm - infarkt. Aasta esimene kuu pole veel lõppenud, ent mu lähedaste ringist on lahkunud kaks meest. Sugulane kukkus kokku uusaastaööl. Meeste südamed on haiged. Mulle lubati, et sõidetakse veel seitsmekümneselt Alpide kurvilistes kuristikes. Usun seda lubadust rohkem, kui matusetalitusel kuuldud kirikuisa lubadust "igavesele elule  - "....et seeme, mis pandud sügisel idanema ja justkui peaks vahepeal surnult maapõues lebama, tärkab kevadeti elule... Ja nii ka inimene, kes usub - ärkab Isa süles igavesele elule, kui aeg on käes..." Aga milleks igavene elu? Kui seal pole meid, neid ja teda?  Leinajatel on kahtlemata kergem uskuda, et "see ei ole lõpp". Ikkagi. Vihastav ja raske on kuulata kedagi võõrast ja välist selliseid sõnu ütlemas ja lubadusi andmas. Vastutustundetult. Või siis erakordselt jultunult. Sest... kui nii ei ole, oled lihtlabane laste petja. Sada korda hullem kui poliitik. Mina usun mälestustesse, mis elavad k...

See on nii ilus lugu. Mulle ikka väga meeldib, kui mehed kurva näoga oma eksimust tunnistavad. Ei aja" kaela jämedaks". Roxy Music + Bryan Ferry esitatud versioon on vaatet veelgi anuvam :)

Kummastav, kui muutlikud võivad inimtunded olla. Kuidas isekusest tingitud sihilik mõistnatus ja "nulltolerants :)" võib hetkega muutuda läheduseks, hoolivuseks,  igatsuseks... Sest lihtsalt kuuled õigeid noote ja helikõrgusi teises hääles.

Üks hiidprojekt (5-a. kestvusega võib ju sedasi nimetada?!) sai minu jaoks otsa. Ja ligi 7 välismaalase/vastutaja jaoks kah. Kogemuse võrra kõvasti rikkam. Mõningad negatiivses võtmes ka, ent peamiselt ikka hea ja haritud/kasitud tunne. Et suutsin ebanormaalsetel hetkedel normaalseks jääda (enda jaoks). Ja et sain end proovile panna. Kuidas ma muidu teaksin, et mulle mitteüksraas ei meeldi tööasjus ihuüksi reisida. Lennujaamades ümberistumist oodata. Vastu ööd koju jõuda ja järgmisel päeval vara ärgates jälle tööl olla. Pikkadel, kuni 9-tunnistel miitingutel kraagelda, kulude abikõlblikkust tõestada ja kellegi "märja unenäo sarnaseid ideid" kaitsta jne jne. Aga need olid ka ainsad mitteniimeeldivad asjad. Kindlasti oli meeldiv olla samas paadis erinevatest rahvustest  ja  põnevate isiksustega. Eks tasapisi avanesime kõik... Ja viie aasta sisse mahtussamuti kõike - kes läks pensionile, kes abiellus, sai lapse... ja kes lahkus igaveseks. Tõeline epopöa. Viimastel kuud...

Nädalavahetuse elamuste hulka kuulub ka dokumentaal Uljana Lopatkinast. Peaaegu sõnatu retrospektiiv. Mitmed mu tuttavatest on küsinud, et millal esinen ja miks ma seda teen. Olgu siis terakese irooniaga või ilma.  Ma pole osanud vastata. See film vastab paljuski küsimusele "miks?"... ja mitte ainult balleti vallas. Alati ei peagi silm särama ja suu kõrvuni olema. Alati ei pea väljundiks olema reveranss või bis-hüüded. Aga töö enesega, "vastaseks" peegel - see ongi eesmärk.

" Täiuslik puhkus", õhkas kaasa. Vabastasime eile üht kodulähedast metsarada tormimurrust. Lõke, külmarohi, pehmelt langev lumi, kutsid puude all lamasklemas. Justkui oleks seda pilti varem näinud ja kadestanud. Mul on ikka tohutult vedanud kodukohaga, mis muud.

Möödunud aastasse jääb tõdemus, et kõikvõimalikud liialdused on vastunäidustatud. Lihtsalt, organism ei taha enam leppida, hakkama saada. Olgu tegu söögi, joogi või füüsilise poole üleekspluateerimisega... Aasta alguse suusareisi esimesed tunnid olid üsna kriitilised - nimelt, ei suutnud end eemale hoida Tallinki rootsi lauast (mis, muide, on erakordselt kehvaks muutunud). Krevetid, lõhelõigud, lihapallid, jäätis jms  tekitasid kõhus kokku saades tohutut valu. Noh... vähemalt sain selgeks, kuidas soome keeles öelda "söögitoru ärritus" ja  trassiäärsest apteegist ostetud vedelik aitas koheselt. Sestap ongi mu teekapikesse siginenud kõikvõimalikke ravimteesid kasekäsnast kuni naistepunani, üheksavägisest rääkimata. Aitab, teate. Ikkagi kujuneb nii, et detsembrikuus on rohkem käimist-suhtlemist-aastlõputoimetusi. Jaanuar on minu jaoks tõeline taastumiskuu. Armastan jaanuari. Kuidagi eriti normaalne, arusaadav ja vastuvõetav kõigi jaoks on soov olla kodune. (J...