Kõigest ja ei millestki

Soovin, et Ta leiaks tee ja rahu. Soovin kõige paremat. Kogu südamest. Ma pole selles olukorras olnud. Ei oska muud.

2016.a kaotused muusikailmas jäävad kauaks kummitama. David Bowie, Prince, Keith Emerson, Greg Lake.. nüüd jõulupühade paiku George Michael ja Rick Parfitt (Status Quo). Nende loodu on mulle erinevatel ajajärkudel väga palju andnud ja tähendanud. Kõiki neid seob väga sügav tunnetuslik maailm, mille nad oma muusikasse on põiminud.  Kõik nad on suunaloojad omas žanris. Nüüd siis ilma nende füüsilise kohalolekuta. Muusikal on tohutu jõud, et peatada aja vool.  Muusika seob teatud inimgruppe ja hoiab  ka lahus. Et muusikat lõpuni mõista, peab omama kõrva, mis ulatub sisekõrvast südameni.   Suur on muusikaline õnnetunne, kui kuulmisaistingud armsaga sarnased. Head tähelendu! Muusika jääb!

Igal aastal oleme Theo talli rahvaga pühitsenud Tapanipäeva.   Traditsioon sai alguse Kurtna tallidest ja näeb välja nii, et kaunistame hobuste latrid kuuseokstega (mis igavusest ja vitamiine taga ajades  õigepea ära järatakse ) ja koguneme sadularuumi kuumi jooke ja jõulunäkse maitsma.  Mõnus hobuinimeste kogunemine. Omad jutud ja terminoloogia. Mööduva aasta kokkuvõte ja uue aasta plaanid. Tänavu on paraku teisiti, sest vist esmakordselt elu jooksul juhtus nii, et jõulud tuli haigevoodis mööda saata. Miski viiruslik bronhiit on õnnestunud üles korjata. Alguses vesistasTema oma nina ja siis rändas kogu värk mulle üle. Isegi,  kui oleks tegemist "mingi märgiga", olen piisavalt hädine et selle üle juurelda. Haigeolemisel on omad võlud. Nii olen taevakanalite vahendusel vaadanud ära suure valiku muinasjuttfilme (mu lemmikud!) - Beauty and the Beast, Lord of the Rings, Cinderella. .. Keetnud vägiheina teed, mis Süvahavvalt pärit. Teinud sinepiplaastrit (vi...

Claude Monet Moonipõlluga kruus. Kookosetäidisega šokolaadikommid. Täpselt 11. Sest see tähendab ju üksteist. Just niimoodi võttis Ta mind Viljandis Jaani kiriku ees vastu. Vaid Tema teab ja saab aru, mida ma läbi elan ja tunnen. Ma polegi üksi. ... ja võhivõõra Ruhnu mehe ütlus, et  meid ümbritseb imeilus aura, mida polevat kaua näinud. Me pole kokku saanud, et kellelegi "ära panna" või "haiget teha". Lihtsalt... tahan olla õnnelik, armastatud, hoitud. Miks see vahest tundub "liiga palju tahetud"? 

Ta on tagasi ja oleme koos. Pikad jalutuskäigud ühistel radadel. Ühisolemine.  Silmad, hästi lähedal. Koguaeg. Ikkagi... koduigatsus vahepeal. See ei lõppe vist niipea... Pruugib mul seal vaid käia. Meenub, et olen koguaeg ju teadnud - päriskodu moodustavad inimesed. Ta lapsed käisid eile - tegin pirparkoogi koogi . Suupärane tuli. Otsime võimalusi, et saaksime elada meelepärast elu. Sellist, mis meile mõleamle sobib. Energiat jagub küllaga... ka tal. On uus hingamine. Alkovaba. Lootusrikas aastalõpp on ees. **** Lugesime ükspäev mu blogi koos. Et vot kui palju kurblikke mõtteid (minu arust). Tema arust mitte - et niipea, kui pealkirjast ja esimestest lausetest eemalduda, kaob ka kurblikkus. Jah, tegelikult pole ma ju üldse kurblik - vastupidi. Kes mind teavad, need teavad ;)

Sel nädalal on olnud ja tulemas toredaid hetki. Sõber kutsus kaaslaseks Eesti Autorite Ühingu 25. aastapäeva kontserdile. Pärast tormiülikonda ja plätusid oli üsna värskendav, end pika aja tagant " üles lüüa".  Omavahel lobiseda väga ei jõudnudki, sest rahvast ja suhtlemist oli palju. Täna, vanasse töökohta asja tehes, sain koheselt kutse jõulupeole, mis toimub homme. Dresscode: smart casual . Hmm, avastasin et... mu enamus klassikalist väljaskäimise kostüüme ongi smart casual-tüüpi. Ei midagi kriipivalt pidulikku, pikka lohisevat sleppi või muud sellist. Eks tuulutan end ja jimmichoo `sid. Aga muidu... on täitsa tore. Eriti Mr Elegant Thinking seltsis.

Kodus on mõndagi muutunud. Naabrimehe abiga on  nüüd suur hulk taevakanaleid nähtavad. Seal hulgas arvestatav valik muusikasaateid. ' Mezzo! Retroklipid. Alo TV. Eile õhtul maitsesime peremehega proseccot ja jäime Alo TV-d vaatama. Juhuseid pole - sattusime 1987-88 Tartu Levimuusikapäevadele.  Meie ühise alguse aega.  Reis ajas ja tunnetes.  Pälsoni ühikas, kuhu muusikud majutatud olid... Ühismajutus Heliloojaga, keda tänaseks enam elavate kirjas pole... aga siiani on meeles hommikusöögilaud, kus ta viina ja musta leiva kõrvale kilusid puhastas.  Lapseootuses mina, kes selle peale koridori lõpus asuvasse kempsu öökima tormas :) Mul on ka selgelt meeles kogu põnevus ja uudishimu lavataguse maailma suhtes. Tohutu rõõm ja uhkus, et sellest osa saan. Vaimurikas boheemlaselu, millest unistanud olin. Millised teemad, vestlused, arutelud. Eile õhtul...olime vesised mõlemad. Õues ka selline pime ja niiske. Ja ikkagi - ma ei saa mitte midagi parata...

On päevi, kus vahin tuimalt arvutiekraani, lootes leida vastuseid. Otsustamise pressing on mitmest suunast Tugevad sõnad. Reetur. Pettur. Truudusetu. Mõtete virvarr ja müra, emotsioonide ülekeemine. Pisarad... Iiveldavalt halb olek... deja vu . Ma olen seda kõike kunagi juba läbi elanud. Kas seekord on kuidagi teisiti? Justkui test - kas olen suuteline lahti laskma või mitte? Väärikamalt. Küpsemalt. Teadlikult edasi liikudes. Või. Andestamine. Teineteisemõistmine. Kõikjälleotsastpihta kuni sein on ees. Vana suppi üles ei soojenda, ütles mu reisikaaslane tagasiteel Saarelt. Kuklas trummeldab - armastus on tunne, mis ei ole püsiv. Pühendumine on püsiv. Kes meist ei otsiks pühendumist? Või on see liiga tüütu ja igav pikaajaliselt? Pigem armastada julgelt ja laastavalt?

Mu elu-eluke on teinud viimase kahe aasta jooksul läbi suured uperpallid.  Üks on kindel - värvid. Jah, palju kirjaid toone on juurde tulnud. Mulle, kes ma vaikselt juba vananemise- ja pensioniplaane pidasin. Surmamõtteid mõtlesin. Nüüd äkki... on kogu ilm mu ees lahti. Sõna otseses mõttes. Vabadustunne, mida purjetamisel tajud...see ongi vist see miski, mis pikamaapurjetajaid kitsukesi elamistingimusi trotsima paneb.  Kui võrratu tunne on üle pika aja maad näha!  Algselt vaid tajutav siluett vormumas puudeks, kaljunukkideks, majadeks, kirikuteks... Ja ma tahan kõike. Ahnelt. Tahan näha ilma ja inimesi... ümber palli tiir ei tundu enam üldse võimatu. Kirjutada tahan... lõpuks ometi oma unistuse täide viia. Lugu ja aeg on küps. Kõik nupud ja skeemid paika asetunud... 21.12.2016 täitub seikluse algusest 21 kuud. Ükskõik, mis ja kuidas elu edasi uperpallitab - olen tänulik värvide, sära ja nooruse eest...  Kõik see saabus koos Temaga.

Olen mõnda aega juba kodukäija. Tulin 21.novembri õhtul üle Helsinki ja mere. 8.oktoobril alanud elu pikim purjereis selleks korraks läbi. Võiksin ju öelda miskit pateetilist a la et mu elu pole enam kunagi endine. Aga ei ütle:) Vahepeal oli raske, aga ma ei olnud üksi ja tegelikult polnud üldse hullu. Ei kartnud kordagi. Merehaigeks ei jäänud. Mida veel eitada... Erilist koduigatsust ka ei olnud. Vaid 1 kord. Nüüd on järelemõtlemisaeg. Et kas minna tagasi või edasi. Edasiminejaid kohtasin lõppsadamas hulgi. Jõudsime sinna just sel ajal, kui paljud eurooplased Kariibidele suundumiseks soodsaid tuuli ootavad. Peamiselt paarid, pikamaapurjetajad. Ka vanapaarid. Nunnumeeter oli ikka väga põhjas. Pikamaapurjetajatega oli hea ja lihtne vestelda. Kõik oli selge. Lõputu siirus ja abivalmidus. Nullteesklust. Merel mänge ei mängita. Mu isekus ja mugavustsoon said hävitava löögi. Väga kiiresti õppisin rõõmustama väikeste asjade üle - puhtaks pestud nõud, ööp...

Jaaa... niipalju on siiski eelnevate aastate rassimisest kasu, et saan endale lubada õlekõrsi. Tulin vahepeal merelt ära. Mulle meeldivad lapsed. Aga ma ei suuda hästi suhtuda olukorda, kus vanemad on sedavõrd isekad, et ei arvest teistega. Vaid iseenda tahtmistega. 1,8 aastase rinnalapse jaoks ei ole 1,5-2 ööpäevaseid sõite tegev purjajaht parim paik maailmas. Jah, võib ju rääkida, et lapsel on alati seal hea, kus on tema vanemad. Loomulikult. Nõus. Ent kui laps kõvahäälselt märku annb, et 2-3 m lainetav meri pole see koht, kus ta olla tahaks, siis ma tõesti ei mõista - miks? Ja kui jahis on veel rahvast ja vahepeal on kibe tööaeg, et saaks purjed vahetatud, märjad riided kuivatatud, söögid tehtud, nõud pestud ja seda kõike üürikesel kõikuval pinnasel, siis - EI. Mul on kiiks - vastutustunne ja ma ei oska ekstreemtingimustes seda jagada nii, et ise hoituks jääksin. Muretsen seal, kus pole minu mure :(   Lähen tagasi alles siis, kui ema lapsega maha läheb. See juhtub enne...

Eile saabus UK-st mu täitsa isiklik tutikas tormijope. Täna ostsin den Haagi pileti. Üks ots. Hoolimata sellest, et purjekas on Osmussaarel tormivangis juba mitu-mitu päeva. Aga hiljemalt homme starditakse Liepaja suunas... ilmateade lubab taganttuult. Üks vana kapten ütles nii, et merele võib minna siis, kui merd ei karda. Ma tõesti ei pelga. Merd. Pigem inimsuhteid ja piiratud liikumisvõimalust. Ka merehaigus on ületatav... kusjuures pole ju kindel, et seda üleüldse põen. Kihk minna, end ületada, uut ja põnevat kogeda - see on see, mis mind rähnipojana puu otsa ajab . Ja mu hingesugulase tõdemus, et hommikul sooja teki alla jäädes seiklusi suure tõenäosusega ei tule....  Ootamas on kuujagu spartalikke tingimusi, ootamatusi, rõõme ja ohte.  Nagu teel/reisilolijale kohane. Nagu elus ikka.

Otsisin youtube`ist täispikkuses filmi, ent kõik on keelualused. Mõningaid kohti siiski vaatasin ja vaagisin. Meistriteos, kahtlemata. Isegi algselt klišeelikuna tundunud kohad. Kusagil on olemas ka dvd ja tegelikult tahaksin tänase õhtupooliku mööda saada just seda filmi vaadates. Tunded... Usalduskriis. Armukadedus. Lähedustunne. Alandamine, haiget tegemine. Võimuvõitlus.  Slave to Love. Armastus, mis hukule määratud. Mitmekihiline... story in story in story ... nagu Polanskile kombeks. Torm tuleb. Lind istub hetkel tormivangis. Mind kiusab minevik. Mitte minu, ent tema oma. Materialiseerunud kujul, sõimates mind ussiks ja lõhestajaks ja miskit oli veel. Sellepärast, et keeldusin maksmast mineviku maja veearvet ja laste klassiraha jms. Uskumatu, ent tõsi. Oma tagasihoidliku eksistentsiga ja minevikust eemale hoidjana...nüüd siis niimoodi. Omast arust olen püüdnud mineviku poolt üle parda heidetud inimest maistesse rõõmudesse tagasi tuua, oleviku valu ja võlu tajuma... Ei t...

Elan pika merereisi ettevalmistuse tuhinas. Närvid on kõigil pingul, sest nagu ikka  - napib raha, et kõike hädavajalikku hankida. Navigatsiooniseadmed, turvavarustus, uued koid, kaasavõetav varustus + kaimaksud, kütus reisil olles. Ent inimkätest ja teadmusest on puudus. Ütleme nii, et paar päeva tagasi prahvatas vimm, mis kogunend salaja :) Vanamoodi enam edasi ei saanud ja ma pidin teatud küsimused meeskonnale esitama.  Nojah, konfliktijuhtimise koolitusest oli sedavõrd kasu, et mingil hetkel taandusin vaidlustest. Aga seda rohkem valutasin hinge omaette. Täiskuu ka. Uni kadus vähemalt üheks ööks ja nii magasin 1,2 kuud oodatud eriarsti külastuse sisse. Kui kõik ikkagi peaks õnnestuma, tähendab see vähemalt minu jaoks 30-päevast purjereisi. Võib-olla ehk isegi veel pikemat. Kui mitte, tuleb see ükskord niikuinii.

Kuulsin ja nägin. Esialgne  ehmatus  (sound tundus kuidagi kehva)  möödus. Kontserdi lõppedes jätkasime oma lauludega - sünnipäevaseltskonnas oli õige mitu kooriinimest ja nii ta läks. Ruja repertuaarist kuni seltskonnalauludeni välja. Väga hubase mulje jättis ka Helsinki. Jalutuskäik enne kontserti, cava tänavakohvikus, päikseline ilm - kõik oli lihtsalt täiuslik. Ja hommikul jalgsi hotellist sadamasse - õhus pisut sügiskargust... kohalikud daamid olid juba käed nahkkinnastesse kängitsenud ja pead sallidesse, mütsidesse peitnud. Palju huumorikaid vahejuhtumeid, lugusid laevareisil sinna ja tagasi - mu vana hea seltskond. Turvaliselt ja hoitult tundsin end ja seda on hädasti vaja. Pea on haige tänaseni.

Juba mitmeid aastaid  "tabab" Eestit sulnis suvelõpuilm just septembris. Ei ole vaja olla Toscana päikese all, vaid siimsamas, kullavarjulises roheluses, kurgede kruugutamises. Liblikad, putukad, linnud - kõik vidiseb, sahmib ja liugleb nagu kevadehakul. Tundub, et nii jääbki. Lihtsalt suurepärane. Püüan end liikumises hoida - toimetan hobude, kutsikate ja aiaga. Haun vaikselt ka edasisi plaane.  Selline mõnusalt tuim rahulikkus. Miski ei häiri ses mu enese ruumis. Suve jooksul sain aru, kuivõrd on mu elu mürgitanud hukkamõist.  HukkaMõistmine. Olen seda ikka peljanud. Lapsepõvest saadik. HalvaksPanu ja HukkaMõistu. Sellist, mis kõige lähedamalolijailt tuleb. Enne mürgi äratundmist ei saa ka vastumürki pakkuda.  Mul nüüd  vähemalt tuum teada:) Kutsikad harjutavad usinasti haukumist. Vahepeal veavad häälepaelad alt ja kogu hoovi täidab õõnes ulg. Kahehäälne. Mu hopside ja kutside blogi saab ka üsna pea uusi sissekandeid. Muutusi on ju pä...

Võõrutuse teine päev. Eilne otsusekindlus on asendunud ahastusega. Ilmselt jagub mõneks ajaks. - Prognoosin keskmisest kõrgema EQ-ga inimesena :P Eneseirooniliselt, loomulikult. Kihnu ootab, ent sealsed rajad on ju ka jalajälgi täis. Eks tule leppida nii mõnegi raja unustustehõlmaga. Et need ongi kordumatud. Kõige suurem äng on seetõttu,  et ei suuda  - keegi kunagi võiks olla nagu  tema. Teda on vaid üks. See tundub nii uskumatuna, et unustad kõik tunded, mis varasemalt olnud ja ongi vaid see üks hetkevalu või - arm. Miski ega keski pole võrreldavad. Samas tiksub teadmine, et kõik on mööduv... Ajaga. Vahepeal ajab kõik metsikult naerma. Meenub episood filmist Toscana päikese all, kus 90-ne vanavanema armus internetis Pablosse (vist oli selline nimi ja selles filmis). Aaaaa! Ja siis järgmine pilt Neli pulma ja matusest, järelehüüe armsale... Awww. Miraaž. Kõrb. Oaas. Elu. Ma oskan seda ilusti elada, eks. Päriselt tundes. Edasi liikudes. Pärisenda unistusi täi...

Ilus. Ilus. Rõõmus.

Üks miinusmärgiline päev, mis vägisi plussiks kiskus. Armsad inimesed astusid läbi, helistasid, olid olemas. Tuletasid meelde, kes olen. Jah, vahest kipub "järg" käest. Uus usaldamine. Saladuste vahetamine. Vaid ühega, kõige lähedasemaga jagasin ehmatust. Võib-olla oli kogemata. Aga valus on siiani. Miski lüli sai haiget ja kipitab. Kutsikad tegid trikke...ronisid esmakordselt üles. Toolidele - üles. Nägid välja erakordselt suured ja nummid. Värske suitsulatikas. Elektrijalgratas, mis mõjus mulle lagistamaajavalt. Niiet sõitma ei jõudnudki. Lihtsalt naersin homeeriliselt. Kergendades ja -dunult. Panen homme osaku müüki. Vist. Üpris kindlasti,

Kummaline suvi. Puhkus, ent samas asjalik. Igapäev täis toimetusi... vahest muidugi ka lihtsalt olemist ja laisklemist. Siis tavaliselt võtame vabaduse kusagile sõita. Telk jms ööbimisvajalik kaasa ning start! Peremehega jagame kutsikate/hobude/aiatamise (kasvuhoone kastmine) hooldamise kohustused ja tagasi pöördungi peamiselt sellepärast.  Kuigi... olen avastanud, et vahepeal vajan laadimist ja omaetteolekut. Kõik on tuttav, tean kus miskit asub. Kutsikate ja hobudega askeldamine inspireerib. Mulle meeldib mu väike, ebakorrapärane aed, mille anarhiat kutsikad veelgi suurendanud. Majapidamistoimetused annavad mõnusa kindlustunde ja mitte ainult mulle. Ka Peremehel lööb silm taas särama, kui toad koristatud, värske sepik leivaahjust väljas ja soolakurk potis krõmpsuks muutumas.  Ühised sõbrad on öelnud me elukorralduse peale, et hoolimata sellest et neil on tuliselt kahju, on neil ühtaegu tohutult hea meel, et me niinormaalselt  läbi saame. Aga kuidas siis veel? ...

Suvi on suure saginaga käima läinud. Viimane postituski jääb kuutagusesse aega. Selle ajaga on palju vett merre voolanud. Viinud kaasa mu kalli Mozarti ... Üks aeg on taaskord otsa saanud. Ühest koplikriimustusest arenes kiiresti septiline artriit ning ühtäkki valikuid väga ei olnudki. Ta lahkus väga rahulikult, pea mu käte vahel. Hobune, kes oma sandielu elas täisväärtuslikult, kõike trotsides. Nii palju rõõmu ja sära argipäeva tuues. Jah, ma tean - tal oli meie juure väga hea elu. Parim, mis võimalik. Võib-olla ongi see minu elueesmärk? -  toetada niikaua kui võimalik. Fb sõpradele andsin 10.juunil teada: Mu hobu Mozart kappab nüüd vikerkaare taga.Õhuliselt, jõuliselt, kael kenus, valge lakk tuules lehvimas. Nii nagu vaid tema seda oskas. Lõppegu see arginädal kõigi aegade kauneima esitusega. Minu jaoks on siin niipalju Mozartit. Mõlemat.  Ja nagu Madli väga tabavalt ütles:Puhka rahus,härra kõige nunnum silmapööritaja.

Rabarberi-pisarakoogini me eile ei jõudnudki. Vaatasime kutsikate elurõõmsat keerlemist ühest aiaservast teise. "Minu arvates oled iseend kaotamas", resümeeris R, sõnastades  viimasel ajal maad võtnud tundmused. Keskendud liigselt tema porbleemidepuntra harutamisele ja teed end naeruväärseks. Sina oled ju hoopis teiselt tasandilt... kogu olek -  intellektuaalsus, erudeeritus, it, loodus, muusika... Miks lased endaga selliselt käituda? Tal on ju sarnane muster koguaeg - lillelaps, kes kohustused ja vastutuse lähedaste kanda jätab. Lugupidamatus läheduse vastu. Nii rääkis sõber. Mul on tohutult kahju, et see tõeks on osutunud. Olen uskunud ja silmad/kõrvad sulgenud... tõe eest. Küllap tema isegi. Elu aga ei oota. Tahab elamist,  mitte pidevat pendeldamist ühest rajaservast teise... Kui ajutise ohvrimeelsuse tulemuseks on õpitud abitus ja seda korduvalt,  siis ühel hetkel väsid. Suhtest saab kohustus. Kohustuse mittetäimisega kasvab süütunne. Vähemalt minu o...

Ma vist kunagi, vanas blogis kirjutasin ... et minu jaoks ei ole "kurbuses midagi puhastavat". Kurbus on kurbus ja lein on lein. Kuulan nüüd mõnda aega oma kurbi lugusid, eemaldun kõigest ja ei millestki, tulen uuesti.  Jälle. Allolev lugulaul on mind nii mõnestki mõõnaperioodist üle vedanud. Sest saan ju väga hästi aru - pärisinimesed ja armastus on olemas. Tuleb nad vaid üles leida. Selleks tuleb lahti ja minna lasta neil, kes seda pole.

Homme teen! Kraabin kutsikate müramise üle elanud varred kokku ja   voila! Niiet, R. kui tuled, siis  - kas teeme koos või jõuan enne valmis. Isutab. Inspiratsiooni sain armsalt Soodomalt. Elu läheb edasi ja ükski s... kogemus ju tegelikult ei tapa. Kui oled ellujääja. Õpid ja tõded, ahsiisselliseid on ka ... Võtad teadmiseks lihtsalt. Kuidagi kerge hakkas pärast otsustamist. Sama kerge, kui päevatööst lahkumisel. Ilus suvi on ju ees! Minu suvi!!!

Ilus ja võimas! 16.05.2016 on üks mu elu meeldejäävamaid päevi. Puhas armastus. Seitse jalga vett Sulle kiilu alla, armas Tormilind.

Kodus on turvaline, Palju tegemist,ent mis siis! Siin tunnetan iga rakuga - olen vajalik, näen tänulikke pilke.  Seda on mulle vaja. Olen tasakaalus, sest nii mõningadki seigad on selginenud ning otsusteks kristalliseerunud. Nii vaikib müra ja näed olulist enda sees ja ümber. Isiklikus plaanis on sel nädalal olnud väga toredad hetked - wakeboardi treeningukaaslased on tõeliselt hoolivad ja lahedad. Viimasel korral oli trennis suisa 7 osalejat, mina ainuke õrnema soo esindaja. Palusin ise treenerilt luba, et tahan sillalt hüppega vette minna - jee!! õnnestus kohe esimesel korral. Ja väiksemaid ollie`sid proovisin, küll ilma obstaaklita,lihtsalt vees, ent ikkagi! Ja ühe pöörde kandadel kantides tegin ka ilma kukkumata ära. Seekord saime kõik vaid 2 tiiru teha, ent kuidagi mõnus fiiling oli. Endiste kolleegidega toimus eile õhtul Ülemiste Citys grilliõhtu. Valmistasin karulaugupestot, mässasin suisa 1,5 tundi et saada purgike iga korruse külmkappi. Pidasin tänukõne, tu...

Tii-tiiii, see kevad tuli teisiti. ... Mõnusa soojalainega mai alguses. Viimati vist olid taolised maikuupäevad siis, kui Tartu levipäevad õitsesid. Vähemalt ma ei mäleta, et nii pikalt soe oleks. Kuldpruun olen igatahes, Eks Las Galletase päevitus anna oma osa, Hästi segane nädal oli va eelmine. Tundmused seinast-seina. Hõre olemine, mis kalli inimese poolt põhjustatud. Tema eksi kiri mulle. Kogu segapuder viis mind selleni, et toimisin ka ise halvasti. Ütlesin teravaid ja halbu sõnu. Oma emale. Kuigi... püüdsin endas hoida. Ikka partsatasin välja, Lumepalliefekt, aga -  ei ühtki õigustust halvale käitumisele. Tuleb peeglisse vaadata ja "rasket roppu tööd" vaatet nullist alustada. Õnneks oleme perekondlikult niiiiiiiii normaalsed inimesed, et kui vanematest lahkusin, itsitasime emaga kahekesi - nonäed, kus sai välku ja müristamist, õhk kohe puhtam. Paar hellitavat laksu tagumiku pihta mulle ja mina emale. Ja oligi jälle rahu maa peal. Eks teame, inimloomus ei muutu, ent...

Ma pole tükk aega nii uhke enda üle olnud kui täna. Hoolimata sellest et:  - uni jäi napiks (ärkasin mitmel põhjusel 5:30)  - olin hommikust lõunani e-.mailitanud uue ja vana tegevuse asju (õues oli teadagi, superilm)  - hobustel toimus vahetult enne trenni hammaste raspeldamine (ja mul oli neist ja nende hirmudest kahju)  -  ma ei ole kunagi lumelaua, rulaga sõitnud  -  olin kuidagi uimane, tujutu ja hirmul uue harrastuse/õppimise tõttu (vahest lihtsalt on kõik keeruline)  - olin kahtlemata vanuselt kõige vanem ringisebija Männiku wakeparkis..  - jne jne Ma ikkagi läksin ja tegin. Ja üle ootuste hästi. Sain suht ruttu  lauale  ja puusanõksu selgeks. Mingil hetkel ei osanud vaid lauda trossi alla juhtida, ent treener (noor neiu) oli ülisõbralik, chill ja jagas muhedaid käsklusi/kommentaare niinmoodi, et isegi väsinud ihuliikmed võtsid kuulda. Tohutult julgustav ja mõnus suhtlusstiil - ideaalne treener! Käed sirgelt ees...

Olen mõnda aega elanud nädalavahetuste ootuse rütmis. Ootasin teadagi mida - päris oma hetki ja aega. Nädalalõputundest on raske vabaneda ka nüüd, kui ma ei pea enam oma soovide ja tahtmiste elluviimiseks laupäeva-pühapäevani ootama. Pigem vastupidi - peremehel on nädalalõpud kinni ja koeruste ning hobuste eest hoolitsemine seega minu õlul. Mõistmine, et ma ei pea ootama nädalalõppu selleks, et kasvõi sõita Lemmele - sellelt tabasin end alles täna. Mul oli seal viimati nii hea... inimtühi rannariba, kevadlõhnad ninasõõrmeis. Maatükist mitte kaugel "avastatud" 3 hobust.  Häädemeeste surnuaia rahu ja vaikus, kui oma vanavanemate hauakääpaid püüdsin leida. Igatahes mõtisklesin täna honmikul, et viin oma nädalad üle pühapäevarütmile. Iga argipäev kui pühapäev! Siis on nädalavahetuse päevi oluliselt rohkem. Ei pea enam ootama, koguaeg on olemas.

Pusime kompanjonidega hooajatööde kallal. Meie armas Lind vajab värskenduskuuri. Hetkel seisab ta veest väljatõstetuna kail, meretuulte eest varjuks jäälõhkuja "Tarmo". Mehed on ennastsalgavalt purjekat pahteldanud, lihvinud ja siis jälle lihvinud. Kõik ruutsentimeetrid on käte vahelt läbi libisenud. Mõni ime et Sõbra sõnul on tal nüüd 2 armsamat... :) Nüüdseks on põhi mürgitatud/krunditud ja ootab uut värvkatet, logode kleepimist ja poleerimist. Mõnel asjal on hing . Energia, mida ese või asi inimesele annab ja esile kutsub. peegeldub tagasi. Tekib võimas side, lootuste ja unistuste ankrukoht. Tormilinnuga on täpselt nii. Tänu talle on mulle meenunud lapsepõlv. Kes meist poleks Saladuslikku saart või kapten Granti lapsi lugedes unistanud retkedest silmapiiri taha. Meritsi või maad mööda. Pigem ikka meritsi. Ja millal need unistused lõppesid, lakkasid? Täiesti märkamatult tuli "muu elu" peale.  Tegelikult on ikkagi kõik võimalik, tuleb lihtsalt mee...

Tehtud! Keskmine kiirus 7.6 sõlme. Grooti ja fokat sai küll vaid napi tunnijagu kasutada, sest tuult lihtsalt ei olnud... Kuigi, eelmisel päeval lõõtsus ligi 20 m/s. Nägin hülgeid, viis korda kindlasti. Sõitsime üle Osmussaare ja Dirhami vahelise platoo, kus sügavus järsku 50 m-ni kukkus. Süsinikrooli sangas sain olla tunnijagu ja sportjahti läbi lainete juhtida. Külma peaaegu ei tundnudki, sest olin ettenägelikult riietunud mitmekihiliselt. Suusapükstele tõmbasin veel HH kilepüksid (tänu Humanale) peale -  soe ja mõnus olemine. Seltskond oli   viispluss . Sai nalja, põnevaid lugusid. Mõni meist oli lõpuks päris väss. Mina üllatuslikult mitte...hoidsin energiat ja silmi lahti. Maabudes kõikus ümbritsev veel mõnda aega. Merel liueldes seevastu oli suur ja sügav rahu. Hetkes olemine, peas ei ühtegi mõtet minevikust ega tulevikust. Kogenud merekaru rääkis, kuidas ta talviti autoga pidevalt Tilgu sadamasse sõidab. Ka kiirel tööajal. Et saada seda rahu ja teadmist - v...

Mis ma jalga ja selga panen? Mis ma kaasa võtan? Aaaaaa... ei saa öelda, et praegu just väga flegmaatiliselt käituksin. Ikkagi vähemalt 10 tundi merelolekut otse ees ootamas... Teab, millal maad jälle näeb. Näis, kas  metsainimeses löövad välja emapoolse suguvõsa meregeenid või mitte. T otuuden hetki. Sõber soovitas otsustada talvise sulejopi kasuks. Omapeaga otsustades võtsin veel igaks juhuks ka surfipapud kaasa. Vahetusjalanõudeks või nii...  Ilm pidavat N. ilus olema, masti saab  igatahes üles lasta.  Tunnete lainel on asi nii, et pärast eilset etendust "Moraal" sain peeglisse vaadates aru, kuivõrd õigemitu surmapattu  ka minu kohta käib.  Ma ei jaksa kohati Su turtsumist enam välja kannatada , ütles Sõber. Eile ta ikka tõsiselt plahvatas. Tal on tuhatkordselt õigus. Jah, ma turtsun, ajan oma õigust taga, kaldun kohati pessimismi ja mõtlen vaid kõige mustematele stsenaariumidele. selmet uskuda ja usaldada. Pagan võtaks, ei tule igako...

Pikkadest umbsetest kontoripäevadest ja pidevast päikese puudumisest kurnatud organism reageerib tavaliselt haigestumisega. -  Kõik elusorganismid vajavad  värsket õhku ja joogivett. Puhast toitu samuti. Millised on minu ja kaasmaalaste võimalused ? Egas muud  olegi teha, kui näpistada igast päevast piisavalt  õhku, sirutada oma lõtvunud lihaseid ja liikmeid ning (järele)vaadata, mida suhu pistad. Eriti entusiastlikud teevad  läbi D-vitamiini kuuri. Või veedavad talvekuu(d) troopikas. Harjumuste vastu on teadagi raske võidelda. Kõik meist ei jaksa teotahtilsed järelevaatjad olla.  Nii on tekkinud kõikvõimalikke abistajaid, ravitsejaid, energeetikuid, kes kiiret puhastumist ja tervenemist lubavad. Kõik on "kinni" usus ja uskumises, ütleb üks keskmine tervendaja. Ise peab uskuma, nii tuleb ka tervis.  Eestlased olla teada-tuntud oma usuleiguse suhtes. Enda ümber ringi vaadates ei ütleks nii. Ma ei tea ühtegi inimest, kes ei usuks . Lihtsalt, ...

Sõbrake on kohal! Esimesed päevad on möödunud harjutamise ja harjumise tähe all. Juba esimestest hetkedest alates on ta tohutult rõõmu toonud. Lustiline, nutikas, vapper. Kasvataja sõnul ka väga kindlameelne "poiss".  Saabus kuuesest pesakonnast, kus vaid 2 isast kutsikat. Kombed ülihead - laseb end harjata, küüsi lõigata jne. Välimuselt hoopis teisest liinist kui Bonham, Bibi ja Betty. Tumehalli-helehali värvigammaga, praegu täitsa mustuke:) 28.mai erinäitusel kohtume ka Amuri isaga, kes Lätist kohale tuleb. Tänaseks päevaks oleme saanud juba rahuliku ööune-režiimi nii, et Amur on oma pesas ja mina oma voodis. Sülle ta ei tüki, ent pai ja hellitusi jumaldab! Õues või toas talitades ei jää sammugi maha ja kui tallipoolele siirdun, nõuab valjuhäälselt järgnemist.Vahepeal istub ja jälgib tõsise näoga ümbrust. Nuusib aktiivselt kõike ja kõiki. Juba on endale välja kujundanud "käimlakoha", aianurka. Hobuste peale haugub ja hommikul tervitab mind ka rõõmsa hauga...

Unista küllusest, mitte rikkusest!, ütles sõber-õpetaja, kui ühel nõrkushetkel tunnistasin et pelgan sissetulekute ehk raha vähenemist. Kui on küllus, siis on KÕIK. Kui on raha, siis on see AINULT raha. Järgmisel nädalal saan külluses supelda. Lähme Hiiumaale jahti tooma. Saame oma tänavused mereristsed kätte. Reis peaks soodsate tuulte olemasolul vältama ca 10 tundi. Lahe ju! Veel külluslikum uudis asub siin - merikotkapaaril on esimene munast kooruja saabunud! Südantliigutav, kuidas nad kahekesi asju ajavad. Isalind hangib kala, passib pesa kuniks emaslind einet võtab. Nägime ka, kuidas kotkapaar oma esiklast hardunult silmitsevad. Küllus jätkub... homme saabub Amur. Lähitulevik tõotab kohalolekut ja külluse nautimist.

Mu praegustesse päevadesse mahub kuidagi palju rohkem kui varem. Sisukamad. Pikemad. Värvilisemad. Toimetan palju õues. Aias ja mere ääres. Armas lind seisab praegu kai ääres ja saab iluravi ning õrna hooldust. Muideks, otsustasime kompanjonidega, et ei uus sulestik ei saagi tavapäraselt valge, vaid halli katte. Tahame eristuda... Raamatukogust võtsin lugemiseks selle, aga olen edenenud vaid 30 lk võrra.  Lihtsalt... õue või tema juurde kisub igal võimalusel. Jalutame palju. Arutame asja.  Teda ärritab, et testin endiselt. Et kas ma ei võiks ükskord lõplikult aru saada, et oleme kokku loodud. Lõpetagu ma elu beetaversioonis. Kõik on õige. Aga... olen kord selline... umbusklik. Vajan (mõtlemis)aega. Beetaversioon pikeneb kohe, kui saatuslikud bugid ilmnevad.  Nädalavahetusel käis ekskolleeg külas koos lastega. Patsustasime hobusid ja söötsime porkse. Kuna külmkapis haigutas tühjus, tegin lastele pannkooke pardimunadest. Läks täkkesse, sest keegi polnu...

Kas tõesti on armastuses olemas nn argipäev? Teadlikult ei ole ma seda kunagi täheldanud. Tunded ei lähe ju vahepeal "puhkusele", konformismi? Ei ole ju nii, et "kui mul on ohkuikiire", siis armastan vähem. Armastuses pole kellaaega ja kalendrit. Kas ehk on muutumises armuavaldamise vormid? :) Et... mingi aja jooksul tundud enesele narr liiga kaua silma vaadates või  saab hoopistükis egotsentrism võitu?!  Teise inimese tajumine nõrgeneb. Enesevaatlus süveneb, On, kuidas on. Olen taoliste ilmingute suhtes ülitundlik. Minu jaoks lihtsalt ei eksisteeri mitte midagi olulisemat kui armastus. Selline "vigastus".

Inimesed, kes õpitud abituse sündroomi all kannatavad, tunnevad, et nad ei ole võimelised enda eesmärke saavutama või enda elu kvaliteeti parendama  (dr Martin Seligman, Pennsylvania ülikool). "Õpitud abitus" ei ole minu arvates kõige õnnestunum mõiste. Ühiskondlikult on sõnapaar "õpitud abitus" omandanud pigem negatiivse varjundi kui positiivse. Samas... me ju kõik oleme olnud vähemalt korra elus tunnnetanud, et EI SUUDA. Ja minu arvates pole selles midagi halba ega negatiivsemaigulist. Pigem on õõvastavad ja hirmutavad inimesed, kes oma meeletus enesekindluses marsivad läbi halli kivi nii, et silm ka ei pilgu. Vot mina tunnen hetkel seda va õpitud abituse tundmust. Alustangi väikestest asjadest. Nimelt, tunnistan endale et pelgan pisut. Tulevikku. Homset veel mitte, aga homset 1 kuu pärast küll...  Ja ennäe imet - kohe hakkabki kergem!  Sest nagu mu armsal emal on kombeks ohata - kõnealuse  järgmise kuuni on vaja kõigepealt elada... eks siis vaata edasi...

Kummaline tühjus ja ootus. Enesekuulamine alateadvuse nõuannete saamise eesmärgil. Hirm, paanika... et mis siis saab, kui... Ja arusaamine, et tegelikult ei oskaks sellele vastust anda ka siis, kui ei oleks töötu. Kummaline rahu ja tegutsemine vaid lähituleviku nimel. Valikute langetamine. Kõike ei jõua ja pole võimalik... Otsustasin kevadhooajaks balletist loobuda ja keskenduda Eltoniga ratsustamisoskusele ja ühe suure linnu vette aitamisele. Ehk jõuan  Eesti rannikul ka lohega tuult püüda? Väike lootus on... Igal juhul tahan tööalast ümberseadistust, konfigureerimist. Vastavalt kutsumusele, (südame)kutsele! Kui on liiga palju sündmusi ja tegevusi olevikus, tuleb need minevikku jätta või tulevikku lükata. Pagana lihtne, kas pole? Küsimus on vaid õigetes valikutes.

Hetk tagasi möödusid aknatagusest. E-M-T. Nad on ikka ülinaljakad oma suuruses ja suuremeelsuses. Sel õhtul, kui Bonzo lahkus ja Hauameister oma tööd lõpetas, olid nad mu ümber. Kõik kolm. Nuhutasid vaikselt oma ninadega mu pea ümber ja hoidsid mind. Vajan seda praegugi. Väga. Kevad tuleb ja talv taandub. Tii-tii...see kevad tuleb teisiti. Tardumus, mis taandub aja möödudes. Tean seda. Usun. Palju sündmusi olevikus. Tulevikus vaid ehk päevakese võrra. Kui sedagi... Minevikku ei vaata. Jumaldan üksindust. Tunnen nagu oleksin kodus. Olen omadega metsas ja ära.

Vahepealsed päevad on möödunud linnutiivul. Olen palju kõrgustes matkanud. Läbimatkatud kilomeetreid on kogunenud kenake hulk (miski 60 km ümber küll juba). Rekordpäeval sammusime läbi ligi 25 km. Mägedes, lõõskava päikese all. Hingematvad vaated kaljuservalt, rohtlates. Vahepeal sõneleme. Põhipõhjus - alkohol. Siinsed veini ja õllehinnad on madalad, kvaliteet aga kõrge. On inimesi, kellele sobib vaid nulltolerants. Reisikaaslane on üks neist. Armas perekond, kelle juures peatume, tegi paar aastat tagasi otsuse - nullkomanull . Liigun ise samuti sinnasuunda. Lihtsalt... ei taha seda laokil ja hajevil tundmust enam, mis isegi ühe klaasitäie veiniga mu sisse poeb.  Püüan seda ka reisikaaslasesse süstida. Temale ei sobi see kraam kohe üldse. Selline värk siis. Aga täna lähen 3.katsele lohega. Eelmine kord tegin tutvust oluliselt suurema tegelasega - 8 m2. Tuult on praegu vähem ja mul lihtsam õppida, kuigi - esimesed minutid uue lohega olid väga lootusetud. Pikad...

Mu armas reisikaaslane armastab silmale nähtamatut maailma. Loeb, mõtiskleb,  tõlgendab, soovitab. Nii sattus mu kätte Eckhart Tolle "Siin ja praegu: kohaloleku harjutused". Olen just lahti laskmas minevikust ja harjutamas olevikku, hoidudes liigsetest tulevikumõtetest/muredest. Ehk siis - õigel ajal saabunud toetus. Tolle` t on lihtne lugeda neil, kes seisavad teelahkmel.  Neil, kes püüdnud aastaid "vaigistada müra enda peas". Äratundmisrõõm.  Et dilemmad on olnud teistelgi. Lohutav teadmine, et peale sünni ja surma oleme nii mõneski teises sündmuses koos. Meie, inimesed. Mitte inimese ajutised kohusetäitjad . Kohalolemine ja olemine on tegelikult nii pagana lihtne. Tõepoolest, ei ole olemas minevikku ja tulevikku.  Seda on ju korduvalt püütud meile, Olijatele, öelda... ... Ei ole paremaid ,  halvemaid aegu . On ainult  hetk ,  milles viibime praegu ...  Jah, õige mitu korda on mu eluteele saadetud inimene, kes imestunult küsib - ag...

Esimene lohekoolituse tund selja taga. Teen enda jaoks märkmeid, et kuidas ja mis. Vaatan, mis meelde jäi :) Žest, käsi pea peal: Näitab seda, et  lohesõitja on üksi ja vajab abi lohe maha toomiseks. Ohutusreegleid on õige mitu: 1) Hoida 30-50 m raadiuses liiklemine "puhtana" - et ei sõidaks teiste liinidesse 2)  Eeltöö ranna suhtes - kas on kive, kust on hea lohega välja tulla jne 3)  Üks julla, mis on trapetsi küjes ja mis tuleb eemaldada juhul, kui "mingi jama" on - lohest ei saa tuulejõudu välja jms 4) Veel üks julla, mida tuleb lükata noole suuna siis, kui on "väga suur jama" -  lohest ei lähe jõud välja, veab kivide või avamere poole. Selle abil saab lohest vabaneda. Ajastus selle julla tõmbamiseks peab olema selline, et jõuad veel iseseisvalt randa hulpida. 5) Trapetsi küljes peidetud nuga, millega vajadusel liinid läbi lõigata ja samamoodi lohest vabaneda. Tuul ja Suund Lohesurfis on vaja sõita allatuult ja ülestuult nii, et lohe asen...

Esimesed päevad kauasoovitud vabaduses. Lihtsad, kordumatud hetked. Vee- ja päikeseinimeste kaitsvas ringis. Mina .- silmitsi oma hirmudega. Aga. Juba teisel päeval olin suuteline oma hirmuga silmitsi seisma - laavakaljudel turnides oli tarvis ookeanini jõuda. Jõudsin. Sain hakkama. Nüüdseks juba 3 korda tehtud. Kolmandal korral olin võimeline treppi ületama juba püstipäi, mitte neljakäpakil, jalad kõrgusekartusest tudisemas. Mis veel? Kaljult peaka hüppamine - check. Kutsu, beebi ja imearmsate ekstreemiharrastajatest vanematega esimene mäeplatoo võetud. Kaktusemarju olen saanus maitsta  - suured, tumepunased ja vitamiinirohked. Väga aromaatsed. Samuti ka tähtvilju ja passion-fru it`i.  Pererahvas on lihtsalt võrratu! Niiväga meie inimesed. Palju imetlusväärset. Piiritu voolamine tunnetatud paratamatuses.

Mnjaa, mulle tehakse praegu liiga. Seoses mu lahtihüppega vabadusse. Vähemalt mulle tundub nii. Eks selleks, et püsti tõusta ja uusi radu mõõta, tuleb pisut aega maas lamada. Õhtumaale omaselt peaks enne veel ka võimalikult palju kannatama. See on meile ju nii omane - kannatada ja kannatama panna. Pühapäeval toimus mu  senise elu kummalisim töölähetus. Pühapäeval Minskisse ja esmaspäeval - hopsti! juba tagasi. Hoolimata töistest eesmärkidest (mis said täidetud :P), sompus ilmast ja igasuguse huvi puudumisest kohaliku linna ja elolu vastu (mis on minu puhul imekspandav), oli reis ... soe ja kirgastav. Sain üle hulga aja reisida koos kolleegiga. Asja arutada. Elusolekut lahata. Termondünaamika esimese seaduse üle polemiseerida. Eluliselt oluline käik, seega. Ja ega hotellil ka viga olnud - 5 võtit, bassein, saunad... Toibumas. Püsti tõusmas.

Kõige kurvem mineku juures oli see, et viisin ta Loomade Kiirabikliinikusse. Tean ju, kui paaniliselt ta autosõitu pelgas. Süda ei rahunenudki. Pärast 3-tunnist kõikvõimalike ravimite manustamist, hapniku  andmist ja analüüse läks ta ikkagi. Ja mind ei olnud juures, mind saadeti Merimetsa laboratooriumisse analüüse viima ja koju.  "Palatis" ümberringi võõrad koerad, kassid, inimesed... Lähen hulluks, kui see meenub... K. tegi minuga selle kõik läbi. Oli mu kõrval ja toeks. Nägi mind lähedalt, nõrgalt, valusalt, murtult ja abitult. Ta on maetud nii, et näeb kõike, mida kalliks ja tähtsaks pidas. Ja mina näen magamistoa aknast kääbast. Ta pehme karva viimane paitus on siiani sõrmedes ja lõhnad sõõrmeis. Iga päev otsin teda silmadega. Peaaegu, et hüüangi. Harjumus. Olen seda ju 13 aastat teinud. Ma ju teadsin, et see hetk pole kaugel ja tuleb. Aga selleks ei saa kunagi valmis olla.

Kes teab, kuidas lõhnab vabadus? Arvan, et mu lähikondsete seas on õige mitu inimest, kes seda haistnud on. Blogimaailmast meenub Thela , kes tabavalt oma postituse lahtihüppeks tituleeris. Vabadus on ka kõigile mu loomadele tuttav.  Püüan neile tagada tingimusi, mis jätaks neile mulje tunnetatud paratamatusest. Juba üsna pikka aega adusin ja haistsin (:)) märke, mis näitavad et aeg suurteks muutusteks on küps. Analüütilise ja umbuskliku inimesena on  raske kaalukaid otsuseid langetada. Sestap ka vindumine, vanast elukorraldusest lahtilaskmatus. Aga nüüd on asi tehtud. 1.märtsist lõppevad 8-tunnised tööpäevad. Olen töötanud vahetpidamata päris pikka aega. Mu ametikoht muutus lõpuks sedavõrd laialivalguvaks, et tundsin end sõnaotses mõttes tööorjuses olevana. Rabelesin siia-sinna väga erinevatel "rinnetel". ( muudmoodi ei oska kui täiega.) Tagajärg - töörõõm on kadunud. Teine teema on see, et IT valdkond on kuidagi ammendumas minu jaoks. Nii paljude erinevate projektid...

Üks võimalik tagasilöök mu balletiharrastusele - olen juba 3 kuud kimpus ühe moodustisega, mis vaagna-reie piirkonda tekkinud. Moodustis on juba ligi 8 cm pikkune. Perearst saatis kirurgi juurde reielihase songa kahtlusega. Käisin kahe kirurgi arvamust küsimas ja sain erinevad vastused. Üks neist oli üsna kindel, et tegu on songaga, ent teine kaldus pigem healoomulise kasvaja poole.Ultraheli peaks andma kindla vastuse, ent ootejärjekorrad on üüratud. Kõige "kiirem" aeg õnnestus saada 2 nädalat hiljemaks pärast arsti visiiti. Seniks soovitati antud piirkonnale koormust mitte anda. Juhul, kui on reielihase song, siis lõikusest taastumine võtab 3-4 kuud. Lõikus on üsna komplitseeritud, sest piirkond on arterite jms vahel. Edit: ei olnud jõudnud postitust lõpuni kirjutada ja avaldada. Tänaseks väga head uudised - ultraheli näitas, et tegu on tavalise lipoomiga. Selle eemaldamisega on aega, kui üldse. Igatahes koheselt seda tegema ei tõtta. Ja veel: dr. Dubrovski on tõeliselt a...

On nagu on. Seda laulu pole võimalik kuiva silmaga kuulata. Kui veel konteksti tuua katkend filmist , siis mõistad et ihaldatud pärlikee asemel saad teada tõde. Olgu ausus, kuitahes valus, on see ikkagi alus edasiliikumiseks. Iseendaks jäämiseks. Armastan ausust. Inimene, kes ei suuda seda iseenda vastu olla, kuidas siis teis(t)ega võimalik?

Vahepeal on olnud väga häid aegu. Ühel päeval tegime Juminda poolsaarele tiiru peale. No pooltiiru, kui täpne olla. Jalgsi. Matkasime ligi 10 km. Nägime imesid, rääkisime. Hea oli olla. Aga ikkagi mahub vahele ka mitte niiväga häid aegu. Nagu ikka inimestel? Ikkagi kammide-kamm on usalduse teemal. Kui koos oleme, on kõik selge ja puhas. Pruugib meil vaid teineteisest eemalduda, kui hakkab kõik koost lagunema. Peamiselt minu initsiatiivil :( Samas... mõlemad ju vajama õhku vahele ja ümber.  Või pigem mitte?  Sest koos on ju nii hea... Mahume üheskoos ära kitsukestesse tingimustesse, ka avarusse, loodusesse. Ent niipea kui silmside on kadunud, hakkavad mingid mustrid häirima. Näiteks näoraamatu postitused - minu arvates on need kohati liiga intensiivsed ja mõttetud?! Ja kui ma seda ütlen, siis tunneb ta end paratamatult halvasti. Et ma sean tingimusi, kujundan teda. Nii ju ongi. Ja tegelikult on see ju nii tühine asi! Mingi fb! Miks peaks mulle korda minema tema...

Laupäev oli tüdrukute päralt. Istusime üle hulga aja ümber talulaua. Ei ühtki meest. Menüüs oli Burgundia pada , Valmistasin seda esimest korda, ent välja tuli! Kõik sööjad kiitsid. Tuleb välja, et olen täiesti arvestatavate kokakunsti oskustega... :P  Kutse väljasaatmise ajal troonisid saunamajaümbrust kohevad lumehanged. Mõtlesingi tüdrukuid võõrustada väikse metsamatka ja saunajärgse lumesuplusega, ent Ilmataadil olid omad plaanid. Nädalaga sulas kogu valge toredus, hangede asemel siravad vastu veelombid. Ikkagi oli oleng igati kirgastav. Mul on nüüd elu esimesed pärispärlid ja Ingli aura! Jumaldan tähendusega ehteid, neid mis amuletina toimivad. Olen seni olnud "sõrmuste usku", ent viimasel ajal on kaelaehted ja ripatsid minuni jõudnud. Soojus ja turvalisus valdab mind, kui tunnen armastavatest mõtetest kantud ehet enda südame ja ihu läheduses. Kuidagi apokalüptilisena mõjus, et erinevatel põhjustel ei saabunud ühtegi mu praegust kolleegi (kutsutud oli 3). Märgi...

Tänane algas siis, kui ei olnud veel eile magama läinud:) Juba teist ööd napi unega. Balletitunnist sain sellise emolaksu, et ei suutnud pikalt uinuda...lihased kirvendamas. Öö jäi lühikeseks tänu erilisele sündmusele, kus musitseerisid korraga nii poeg kui Tema. Palju sõpru ja häid tuttavaid. Suurepärane muusika. Vastandlikud emotsioonid. Tal on valus. Ja mul ka. Kui teda lavalt maha tulles embasin, põsk-põse vastu, siis oli korraks nii hea tunne, mõlemal. Tundsin seda. Teadmine, et side jääb... Olgugi, et vaatame erisuundades. Ohjah... ja siis sõbrad ja tuttavad, kelle kõrvu ühtteist jõudnud. Muidugi olen sellest üle (see ju meie kahe vaheline asi, meie elu), aga keeruline ikka. Eilsesse jäänud täna kestis edasi ka tööl. Tõsteti häält, mis mõjus mulle mõned hetked hiljem nii, et ei saanudki "ree peale" tagasi. Enesehaletsus, jõuetus, et 21.saj. ja ikka veel mõjutab 700-aasta tagune orjapõlv me käitumismaneere. Omandiinstinkt. Raha teenimise tagajärjed.  Põgenesi...

Olin täna pärast nädalast pausi taas tööpostil ja balletitunnis. Lihtsalt... kuidagi hea päev. Olgu üles tähendatud. Selgus, rahu ja harmoonia. Teeotsa niidid sõrmede vahel kenasti hargnemas, suunda näitamas. Kindlas haardes. Kui hea on olla oma mõtete peremees! Teha vahet õigel ja väära ning vastavalt sellele langetada valikuid. Kui niidiotsad vahepeal ka lootusetult sassi tunduvad olevat, tuleb aeg maha võtta. Püüda sasipundart eemalt vaadata.. kuniks leiad juhtlõnga. See toimib! Balletis tegin üle hulga aja hüpetes kaasa. Põlveside oli kahtlane, ent täna sain endaga hästi hakkama.  Glissade & Asemble . Double Asemble`ni veel ei jõudnud, ent sain vähemalt pihta Glissade/Asemble erinevusele :)

Põlvkondlik vastandumine oli,  on ja küllap ka jääb. Niikuis aeg, nii ka inimesed. Minu põlvkonda on nimetatud pigem kaotajate (luuserite) kui võitjate omaks. Meil õnnestus olla noor ajal, mil kõik oli muutumises kuni riigikorra vahetumiseni välja. Mõned meist ei harjunudki kiirete muutustega. Meenutades oma klassi- ja kursusekaaslasi, siis jah - kõik oleme uute reeglite ja korraldustega kaasas käinud, ent tohutut hüpet esiplaanile, poliitikasse, püünele, " inimkonna hüvanguks" vms meist keegi teinud pole. Sestap usun - mu põlvkonda ühendav lüli on  kohanemisvõime,  pigem vaatleja kui tegutseja/suure aktivisti rollis olemine. Samas - kõik tunduvad kuidagi... õnnelikud, oma tee leidnutena. Huvitav fakt, kas pole?! Ometi...tagasi mõeldes - kuivõrd palju väga mitmekülgselt andekaid meie seas oli-on. Mitte solvata tahtes "noori-võimsaid-vihaseid ", ent jah .-  vägevamate vaimsete ja ka füüsiliste eelduste ning võimetega. Mäletan näiteks endast paar aastat vane...